Urmet Pilt

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Linnalapsena on mul vedanud selles mõttes, et vanavanemad ja onud-tädid elasid maal ja nende juures suviti ei pääsenud ma loodusest ei üle ega ümber. Ja kes loodusega juba tuttavaks on saanud see vaevalt et ei ihkaks selle juurde tagasi. Iseasi on muidugi sellesse suhtumine. Austuse looduse vastu andis mulle põhiliselt isa, kes õppinuna metsandust mu tähelepanu paljudele asjadele juhtis aga ka kogu ülejäänud suguvõsa kes on alati loodusest lugu pidanud. Eks pisike sisemine soodumus pea muidugi ka endal olema. Nii ma siis olen ikka ja jälle „metsapoole“ oma samme seadnud... eemale kärast ja mürast, et olla üksi oma mõtetega. Mida aeg edasi seda vähemaks seda kvaliteetaega kahjuks jäi, kui aga ükskord juhuslikult oma uue kodukoha lähiümbrusega tutvudes sattusin enda jaoks jahmatavasse kohta. Lummav Vooremaa maastik oli see, mis mu jalust nõrgaks võttis. Õnneks oli mul tookord kaasas ka oma esimene isiklik digikompakt... ja sealt see loodusfotograafia oma tuurid üles saigi. Nüüd olen siis alates 2005 aasta oktoobrist tõsine loodusfotograafia huviline.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kõige täbaram on vast see, kui ühel külmal talvehommikul ma oma paar kuud vana digipeegli külmunud maale kukutasin. Ei olnud veel uue fotokotiga harjunud ja lukk oli lahti ununenud. Õnneks ei lakanud kaamera töötamast ja töötab veel siiamaani. Objektiiv aga ei olnud võimeline enam automaagiliselt teravustama ja ka ava ei osanud ta korralikult korrigeerida.
Halenaljakas on aga see, et ma kohutavalt kardan metsloomi. Eriti neid suuremaid – siga ja karu ja põtra. Kuigi silmast silma ma polegi nendega veel õieti kohtunud J Kunagi koolipoisina jooksin õhtuhämaruses seakarjast läbi ja nüüd hiljuti olen siga võsas häälitsemas kuulnud. Aga minu jaoks see ongi kõige hullem, kui sa looma ei näe aga kuuled. Ma siiski loodan oma hirmust kunagi üle saada ja kõigist neist ka häid pilte teha.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Minu jaoks on loodusfoto peamiseks kandjaks idee. Pilt ei peaks olema lihtsalt vormistus ilusast loomast või taimest vaid seal peaks ka aimatav mõte või tegevus sees olema. Et põhimõtteliselt köidab mind ideega pildi teema ;) Kui nüüd aga veidi tõsisemalt öelda, siis pisidetailide teema huvitab mind praegu vist kõige enam. On väga huvitav avastada ja näha asju suuremalt ja detailsemalt, kui sa seda tavapäraselt teed või näed.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Mina kannan tavaliselt kogu oma varustust alati kaasas. Kõigeks peaks valmis olema. Eks aeg muidugi näitab, kas fotovarustuse täienedes korraliku teleobjektiivi näol ma sama juttu ajan ja kas ma siis ka kogu arsenali kanda jaksaksin aga seniks jääb nii nagu öeldud.
Ükskord on juhtunud nii, et peale pikka teed metsa ja kaamerat statiivile pannes avastasin, et mõlemad akud on tühjad. See ei ole üllatus meeldivate killast. Et laetud akud on minu meelest kõige tähtsamad.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Iga aja ja valguse jaoks on olemas oma koht mida või kus midagi jäädvustada. Hetkel tahaksin ma proovida pildistamist vihmase ilmaga. Selline suvine väike vihmasapsakas oleks päris meelepärane.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Väga raske vastata... iga järgmine pilt on unistuste pilt, mis peale realiseerimist seda enam ei ole, sest siis on ta juba pildipurki ju jäädvustatud.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Selle aasta 10. veebruaril tabatud putukad soo jääl. Sealt üks krabi moodi pisike putuk oli veel eriti eksootiline minu jaoks.

Pilt autorilt (Rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia.):

''Makrokrabi''