Ilus portree ja tegevusportree

Canon 1DsMark2 + Canon 300mm F2,8 IS + Canon 2x konverter.

Händkakk on ilus. Küllaltki väike lind, nii suhtelisel skaalal. Kui ta lendab ja ajab oma eluasju, siis muutub ta suureks, aga oksal istudes oskab ta ennast väga kompaktseks muuta. Märtsikuu händkakkude seltsis hakkas mind tasapisi ahastusse viima, sest vägevate lennupiltide vastu polnud mul ühtegi korralikku portreed panna. Kõik oli kuidagi tagurpidi, sest tavaliselt tulevad enne portreed ja siis tegevuspildid, tookord oli millegipärast vastupidi. Keskkond, kus kakud jahti pidasid ei soosinud heade portreede tegemist, sest igal pool laiutas paju- ja lepavõsa ning seal istudes sõitis kakule igast ilmakaarest mitu häirivat oksa sisse, mis jätsid pildil mulje justkui oleks lind mitmekümne musketäri mõõga poolt läbitorgatud.

Ühel järjekordsel kakupäeval, kui kella suur osuti seisis keskpäeva peal, maandus kakk tavalisest teistsugusele oksale. Täiuslikule vana männi poolt kasvatatud portreeoksale. Lisaks istumisoksale pakkus mänd ka peavarju - kõik elemendid olid portreeks paigas. Tumeda tausta pakkusid paar eemalolevat kuuske, mis olid rohkem metsasopi sees ja seetõttu ka hoopis hämarama valguse käes. Pildi tegemine polnud just väga mugav, sest just niisuguse kadreeringu saamiseks pidi seisma küljega ühe lepa vastas ja ennast tema juurtel tasakaalustama. Kakk jäi sinna tükiks ajaks puhkama, kuid niisugune poos püsis vaid hetke, sest peagi lendasid meist üle kaks pulmi pidavat ronka valjude hõisete saatel.
Minu händkakk otsustas selle peale ennast kokku suruda ja puges võimalikult vastu tüve ning jäi sinna järgmise sööstuni kössitama. Hea portree-hetk oli möödas.

Tegevusportreesid olin ma ka päris palju näinud, kuid alati leidsid nad aset mõne kõrge kase või kuuse ülemistel okstel. Sest puhastamisega hakkas kakuke tegelema siis, kui hommikupooliku jaht oli lõppenud. Siis polnud tarvis madalal oksal kuulata, vaid võis kõrgustes olemist nautida. Mina vaatasin all vesise suuga pealt, kuidas hännakas oma sulestiku ükshaaval nokaga üle käis. Tegin mõned pildid ka, kuid alati jäid nad liiga kõrgeks, kaugeks ja rägaseks.

Ühel hommikul jäin metsaminekuga hiljaks, sest oli muid asjatoimetusi ja jõudsin kohale alles lõunaks. Minu üllatuseks istus hännakas madalal lepaoksal ja tukkus. Eemalt kaaludes sai selgeks, et lähemale minnes võib tegevusportreed trehvata. Selleks tuli aga väga lähedale minna ja see oli suurim probleem. Nelja pildistuskuu vältel olin ma kakule tihti päris lähedal olnud, kuid tegevusportree eeldas kõigest nelja-viit meetrit ning ma ei tahtnud lindu puhkehetkel häirida. Kohapeal niheledes ja olukorda kaaludes otsustasin kõigele vaatamata siiski proovida. Tibusammudega lähenesin ma vanale tuttvale. Aega võttis, kuid asja sai ja minu üllatuseks ei pööranud hännakas mulle pilkugi. Isegi mitte siis, kui ma juba enda arvates sobivas kohas seisin. Teleobjektiivi kaugusmõõdik näitas 4,5 meetrit. Kakk oli siinsamas. Nüüd jäi üle vaid oodata. Kes enam mäletab, kui palju kordi ma hiljem olen kakule nii lähedal olnud. Esimesel korral tagus süda nagu olnuks ta kurgus. Hiljem pole süda enam kurku roninud.


Nikon D3 + Nikkor 300mm F2.8 VR + Nikkor 1,7x konverter.