Pildipärlid

Pärlipüüdjate jaoks on pärlid midagi erakordset - pisikesed imed karbi sees, kuid mitte iga karbi sees. Mina pole pärlit selle kõige levinumas tähenduses kunagi otsinud ega leidnud, seepärast on pärlid minu jaoks veelgi suuremad imed.



"Üle päikese" - Sven Začek, 1. november 2005. Canon EOS 20D + Canon 300mm F4 + Sigma 1,4x konverter. Manfrotto 055 statiiv.

Fotograafiliselt otsin ma pärleid igast päevast, kuid nagu öeldud on pärlid pisikesed imed, mis ei peida end igas päevas. Pärlipäevad on erakordsed - kui loodus oma tavapärasest ilust kõrgemale küünib. Samamoodi on ka inimestega, kes millegi nimel pingutavad - ühel päeval kannab see pingutus vilja. Mitte et loodus pingutaks mingi visuaalse eesmärgi nimel, mis tegelikult eksisteerib ainult minu peas, vaid lihtsalt erinevate asjaolude kokkulangemisel võib juhtuda midagi tavalisest ilusamat. Siis tekibki võimalus luua fotograafilises mõttes pärl, mis erineb teistest sarnastest jäädvustustest.



"Udus" - Margus Muts. Mai 2007.

Mõistet "pärl", kui suurepärase pildi sünonüümi, hakkasid oma aruteludes kasutama kaks Lõuna-Eesti fotograafi - Margus Muts ja Sven Začek. Praeguseks on see sõna meie mõttevahetustes piltide teemal kasutuses olnud juba üle kahe aasta.

Millest pärl koosneb? Ka see on olnud meie juttudes olulisel kohal, sest igat pilti saab ju peaaegu alati kuidagimoodi paremaks muuta. Võtame näiteks kasvõi artikli avafoto, mis minu arvates on täiuslik. Ma ei muudaks sellel midagi. Aga kui metskitse asemel hüppaks üle päikese hunt? Või hoopis metskits ja hunt koos, hundil hambad irevil ja valmis kitse tagumikku haarama? Kõik see oleks siluetina äärmiselt graafiliselt jäädvustatud? Ühesõnaga alati saab pilti kuidagi muuta ja täiustada, mille tagajärjel jäädvustus veelgi suurepärasemaks saab. Niisiis pole pärl ülim foto, vaid foto, mis on ületanud teatud künnise. Mis on niisuguse künnise ületamise eelduseks?



"Kullast jõgi" - Sven Začek. 7. oktoober 2008. Nikon D3 + Nikkor 70-200mm. Lennukist.

Kõige tähtsam aines pärli retseptis on meeleolu ja emotsioon. Raske on siia midagi lisada, sest kõik järgnevad koostisosad tegelikult loovadki meeleolu ja emotsiooni. Teiseks määrajaks võib nimetada ilma - siia alla käib valgus, aastaaeg, pilved, värvid ja kontrastid ning kindlasti ka loodusnähtused, mida esineb väga harva. Alles kolmandana tuleb mainida pildi tehnilist ülesehitust ja kadreeringut, kuid kolmas koht on siiski auhinnaline ja väga tähtis ning selle osakaalu pärli vormistamisel ei tohi alahinnata, sest kindlasti peab pärl olema tasakaalus, ilma selleta ei saa nautida pildil aset leidvat imet.



"Loojang" - Margus Muts. November 2006.

Minu nappide pildistamisaastate jooksul on mul olnud õnne olla tunnistajaks mitmetele loodushetkedele, mida võib nimetada pärliks äsja defineeritud tähenduses. Mõned neist on mul õnnestunud ka fotoaparaadiga kinni püüda ja igaveseks endaga kaasa võtta. Paljud teemad, mis on õnnestnud pärliteks vormistada kipuvad korduma - jäälinnud, händkakud, sarvikpütid - sellepärast, et pärlid vajavad süvenemist ja pühendumist. Neid pole igas karbis ja igas päevas.



"Värviline jää" - Sven Začek. 16. jaanuar 2009. Nikon D3 + Nikkor 24-70mm. Lee kiilfilter, Gitzo statiiv.


Pärlikomisjon

Iga fotograafi jaoks on tema enese piltides suurem emotsioon, kui vaataja seda näha suudab. Põhjus on lihtne – fotograaf omab rohkem informatsiooni. Tema teab, kui palju tal tuli pildi nimel vaeva näha, higistada ja närveerida. Vaataja seda ei tea.

Pärl peab ületama aga teatud künnise ka kellegi teise, kui ainult fotograafi enese jaoks. Seetõttu saigi eelmise aasta detsembris asutatud Pärlikomisjon, mis tegeleb pärlite kinnitamisega. Pärlikomisjoni kuuluvad needsamad kaks meest – Muts ja Začek. Selleks, et mõni loodusfoto saaks pärli staatusesse vajab ta mõlema komisjoniliikme jaatavat häält. Praeguseks on toimunud kaks pärlikomisjoni koosolekut, mille tulemusena on saanud 87 pilti pärli tiitli omanikeks.



"Võitlus" - Margus Muts. Aprill 2008.

Eks see ole selline suurte poiste „liivakastimäng“, kuid me mõlemad arvame, et fotograafilisel arenguteel on piltide vaatamine sama tähtsal kohal, kui nende tegeminegi. Praegusel kiirel digiajal jääb tihti pildianalüüsiks väga vähe aega – tulevad peale ühe uued ja uued ülesvõtted. Siis võib juhtuda, et ei suudeta olukordi maksimaalselt ära kasutada. Pärlikomisjonid on nagu pühad ettevõtmised, mille käigus võetakse aeg maha ning analüüsitakse tehtut ja juureldakse tulevikuvõimaluste üle.