Taaskord 3 päeva looduses (järg)

II PÄEV (2.mai)

Päev algas minu jaoks vähemalt kella seitsme paiku hommikul. Kõhud täis söödud suundusime Villemiga õue, Meelist ootama. Tänasel päeval pidi algama võimas ralli, millest ükski külaelanik teadlik loomulikult polnud. Nõnda käivad asjad tänapäeval. Teed suleti ning oodata oli suurt müra. Müra tuli, müra vaigistas looduse häälekoorid. Eks säädisime end korda ja asusime mööda Mädara jõge liikuma ülesvoolu. Jõe kaldal kasvas harilikke lõokannuseid, päike sillerdas helerohelisel rohul, vesi oli punakas-pruun.

Harilik lõokannus

Vihitajad kihutasid mitmeid kordi mööda. Kohtasime ka endi teel ühte hukkunut. Pikemalt jäime peatuma suure aasa lähedal asuva metsaäärse tiigi juurde. Eks kõik leidsid endale tiigist meelepärast pildistamismaterjali. Esimesed rallitajad juba summutasid linnulaulu, kuid ajapikku harjus asjaga täiesti ära. Metsast otsisime pildistamismaterjalina putukaid, mina liikusin ühe sillani et kontrollida üle kobraste poolt tehtud tööd. Eks nad on vahepeal hoogsasti tegutsenud, närinud koguni mändisid. Asusime kodu poole teele, saime ka põllult jälgida rallit veidikene aega, Meelis ja Villem proovisid ka lainurgaga Aasamäel autosid tabada. Tegime pisikese toidu- ja lõõgastuspausi. Aeda külastasid metsvindid, rasvatihased, linavästrikud ja suitsupääsukesed lõid ka laulu pisutki. Kõhud täis, vaim värske, asusime ratastega teele ühe suure saare poole, mis asub Pärnu jõel, lootes pääseda selle pinnale. Selleks ajaks oli õnneks juba ralli lõppenud, tee oli natukene ka ära rikutud. Askeldasime siis saare läheduses ringi, märgates varsakapju, sillerdust, igasugu putukaid ning isegi nurmenukke, mida hakkas maapinnast tõusma nagu seeni pärast vihma. Saarele veel ei pääsenud, kuna polnud vastavat 'varustust' tol momendil ning ka vesi polnud veel ideaalselt madal. Jääme ootama paremaid aegu. Päike oli tol momendil ikka päris kõrgel. Märkasin siis ühe vana toominga all, kuhu sai ka varju pugeda, kollaseid kuldtähti, mille kasvukohtasid on ühe vähemaks ja vähemaks jäänud ümbruskonnas. Sõitsime ratastega nüüd siis Mädarasse kus lootsime kohata sipelgaid ja nii õnneks ka läks. Sipelgad olid värskete lehtede kallal juba, samuti olid ka lehetäid kohad sisse seadnud. Lehed on ju hetkel hirmmaitsvad. Kell hakkas juba tüürima tasapisi õhtasse. Eks Villemil oli aeg minna ja samuti oli aeg minna ka Meelisel. Pärast Meelise ja Villemi lahkumist käisin veel Mädara jõe ääres pildistamas ülaseid ning osjasid õhtuvalguses.

Ülane

Osjad tee ääres

Kalamehi oli juba selleks õhtuks kogunenud jõgede äärde parasjagu, ju haug hakkab võtma. Otsustasin pärast kella üheksat teha rattaga reisu taaskord saare juurde et jäädvustada nurmenukke lillaka ja roosa valguse käes, kuid nõnda kahjuks ei läinud. Õnneks sain vähemalt nurmenukkusid pildistada õhtuhämaruses. Saare juures tiirutasid samuti jäälinnud ja vihitajad. Taevas oli pisut roosat kuma, õhk oli juba karge. Kohtasin sel õhtul ka selle aasta esimesi öösorre. Mõnusad vennikesed on nad ikka küll. Eks krabasin ratta ja tagasi kodupoole jälle.

Nurmenukk õhtuhämaruses