Taaskord 3 päeva looduses

Eks räägiks taaskord sellest, mida esimesel, teisel ning kolmandal mail kohtasin ja kuulsin. Tegelikult algasid mu puhkepäevad juba 30.aprilli õhtul kui sai Vändra valla poole liikuma hakatud, kõikjal hämaruses põlesid uhked lõkked, Volbriöö oli ju. Kohalejõudes Orikülla oli taevas kaetud tähtedega, kuulda oli linnulaulu ning õhus oli tunda kevadiselt värsket lõhna. Ma pakun et seda juttu on mul neist kolmest päevast ikka parasjagu, seega teekski selle jutu kolmeosalisena. Täna üks, homme üks ja ülehomme üks. Hääd lugemist!

I PÄEV (1.mai)

Pisut tsirkust...

Ärkasin ikka varem ülesse, sest tol päeval algas ju looduspilt.ee kokkutulek ning otsutasin pisikese tiiru kasuks ennem toda kokkutulekut. Aknast vaadates tundus kõik väga ilus, päike paistis juba ammusest ajast peale. Välja minnes oli kõik ikka sama kevadiselt ilus. Põikasin läbi siis kõrvalolevalt põllult, maad kattis pisikene härmakiht, õhkki oli pisut jahedavõitu, kuid päikesepai oli sellest võitu saamas.

Ümber põliste kaskede oli kasvamas sadu ja sadu ülaseid. Suurkoovitajad kakerdasid koos sookurgedega keset põldu, eks ma ei hakanud neid segama nende toimetuste juures. Käisin siis mööda Pärnu jõe kallast, jäälind vihises mööda ning oli ka näha vihitajate pulmasid. Kaldad on kaetud mõnusa helerohelise rohuga, taustaks kontrastne vesi.

Hele rohi

Kõndisin siis tasapisi tammi juurde kus kohtasin rohu sees tatsavaid ning toitu otsivaid kuldnokkasid. Kõndisin siis tasapisi Suure aasa poole, mis asub Mädara jõe ääres, suhteliselt eraldatud koht õnneks. Vesi on viimasest korrast alates kõvasti alanenud, kallastele on jäänud tohutult prügi kalameeste ja ka suurvee tõttu. Hetkel on juba tohutult igasugu ämmelgaid ja muid elukaid väljas. Sätendavad kastetilgad on kah mõnusaks rosinaks. Jälgisin kella ning pidin hakkama liikuma kodupoole. Kiiresti mõned võileivad sisse, kohvi sai ka natukene alla rüübatud ning saingi auto pääle, suunaks Kobra, looduspildi kevadine kokkutulek. Pisut rallitamist ning olimegi Urmeti, Andrese ja Villemiga kohal. Suur osa metsaalustest oli kaetud ülastega. sai pisut juttu aetud, söödud ning pisut ka puhatud ja kuuskede istutamine võiski tasapisi alata. Ikka kindad kätte, labidas pihku ning tööind kaasa. Toppisime Villemiga koti ikka priskelt täis ja asusimegi kuuski istutama. Ikka auk ja kuusk sisse, auk ja kuusk sisse.
Vahepeal läks vaba maa pärast, kuhu istutada, ka hirmsaks rahmeldamiseks, kuid õnneks oli Leilil ikka veel maad kuhu istutada. Päike oli juba päris kõrgel, piisavalt soe oli ka juba et end suviselt tunda. Istutasime siis ka mõned kuused vaba platsi peale, mille ääres olid mõned katkujuured. Ega mina pole neid kunagi näinud oma silmaga, vaid lehti mis meenutavad rabarberi omi.

Pärast istutamist oli mõeldud lõunapaus ning valmis oli saanud maitsev supp mille esimese hooga oleks endale peale valanud, kuid läks õnneks. :) Pärast sööki kondasin natukene läheduses ringi, et midagi pildile saada, ei tulnud kahjuks aga midagi. Kondamise järel autasustati pisikese fotokonkurssi võittjaid, siinkohal palju õnne Marile ja Kristole. Eks nüüd oli kinuaeg. Vaatasime siis Joosep Matjuse filmi ''Vanamees ja põder''. Filmi oli näitama tulnud ka Riho Västrik. Film vaadatud oli pisike tung minna katkujuuri pildistama, see sai ka tehtud tänu Andresele, Leilile ning ka Villemile ja tema GPS-ile.

Paju

Tee katkujuurteni oli päris põnev...ja mügarlik. Kohale jõudes avastasime enda eest väga palju roosasid katkujuuri, üks pikem kui teine. Asusime siis pildistama. Katkujuurte peal tegutsesid mesilased ja liblikad. Hakkasime siis Villemiga rändama tagasi Kobra poole, ette jäi selline mõnus kraav, mille kaldal võis kohata nii ülaseid, varsakapju kui ka isegi sinililli. Jäime pildistama, kunis meist möödus metssiga. Läksime ikka edasi, nähes näsiniine ning väga huvitavaid Massu jõe kaldaid, mida olid kujundanud ka koprad.

Näsiniin

Egas ära sai nähtud ka hundi ja põdra jälg. Suurvee ajast on päris tükk

maad kaldast kaetud kuivanud mudakihiga. Tagasijõudes oli inimesi vähemaks juba jäänud. Olime ilma jäänud ka vahvast kontsertist, kuid kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Puud olid tasapisi värvumas oranzikaks, seega otsutasin minna pildistama Leili maade peal olevaid taimi. Kõigepealt ikka mõned kaadrid ülastest. Pildistades kopsurohtu märkasin ka kahte külalist enda käte peal. Nendeks külalisteks olid ikka kaks pisikest puuki, ei olnud ma tol õhtul ka ainuke kes puuke enda peal askeldamas nägi. Pildid tehtud oli päev juba tõepoolest päris kiiresti õhtusse veerenud, tuli hakata liikuma.

Sinililled

Suured tänud selle päeva puhul siis eelkõige Leilile. Samuti Andresele, Urmetile, Kristole, Villemile, Vändra pagaritele ning teistelegi kohalolijatele. Super supp! (Y)

Pisike katkend ka filmist ''Vanamees ja põder'':

SIIT