Martin Mägi

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Meie õnneks on Eesti selline keskkond, kus kokkupuudet loodusega ei õnnestu vältida. Mõnedest eestlastest võib mind eristada see, et olen koguaeg veekogude vahetus läheduses elanud. Esimesed mälupildid imeilusast Eesti loodusest on pärit vanaisa talust Lõuna-Eestis. Taevaskoja laadsed liivaseinad, kuplite vahel voolav oja, metsad ja heinamaad. Noore mehena tundus see kõik mulle iseenesest mõistetavana. Praeguseks on nendest kohtadest järgi vaid mustvalged fotod ja värvilised mälestused.
Loodusfotoni minu tänase päeva mõistes jõudsin ma tegelikult kolm aastat tagasi pärast peegelkaamera ja pika objektiivi soetamist. Kannustust ja motivatsiooni annavad sõprade tunnustus, nende imeilusad loodusfotod ja tahtmine Eesti looduse jaoks midagi ära teha. See saigi põhjuseks, miks tegin oma perekonnaga MTÜ Avasilmi, mille tegemisi kajastan lehel www.avasilmi.ee ja Twitteris www.twitter.com/avasilmi.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kõige naljakam lugu on vast see, kui ma kahel nädalavahetusel järjest ühte samasse ojasse kukkusin. See oli märtsikuus, kui Matsalus lumi oli veel maas ja oja jääs. Valmistusin metsaminekuks hoolega ette, õhtul paar tundi pakkimist, hommikul väga vara üles, et paar tundi sõita ja enne koitu metsas olla. Kontrollisin enne oja ületamist, kas jää kannab. Kandis küll, ilma fotokoti ja muu kolata. Hetk hiljem, koorem seljas, andis jää järele. Seisin kubemeni jäises vees, autost pooleteise kilomeetri kaugusel, igasugune pildistamise himu kadunud. Sörkisin jäätunud pükstega auto juurde ja sõitsin koju tagasi.
Järgmisel nädalavahetusel oli jää ojalt kadunud ja vesi kõrge. Leidsin murdunud kasetüve, millega otsustasin ojakese ületada. Tegin perve peal paar proovihüpet, kõik läks hästi. Üle oja hüpates läks kasetüvi puhtast õelusest katki ja maandusin jällegi kubemeni vees, vastaskaldal. Egas midagi, jällegi koju tagasi. Vähemalt tagasi üle oja minekuks ei pidanud enam hüppama ega midagi, ainult kiruma ajas see jääkülm vesi :)

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ma ei salli ämblikke ja teisi „koledaid putukaid“. Samas on tehtud palju pilte, kus need mulle ebameeldivad modellid on väga meeldivateks pildistatud. Võib-olla leidub ka minus kunagi nii palju mehisust, et makroobjektiiviga ämbliku lähedale ronida.
Kõige rohkem on minu piltide hulgas linde ja merevaateid.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Mul ei ole väga palju „fotokola“ ja näiteks mu tavapärasele Paljassaare ringile ei tule kaasa just fotokott. Läbi ei saa ma küll kunagi oma 100-400 mm objektiivita, veepudeli ja võileivata :)

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Väga vana tõde, et kui ilm on halb, on halb hoopis ettevalmistus. Isiklikult mulle on suvi raske aeg, sest uneaeg jääb paganama lühikeseks. Lemmikajaks vast siiski kevadhommikud – märts, aprill, mai. Soojematel öödel saab juba metsas magada, kitsed on veel heinast kõrgemad ja linnud tulevad välismaalt koju.
Minu lemmikkohaks on kahtlemata Paljassaare. Seal olen enda arvates ka parimad pildid teinud. Oluline on oma reviiri tunda. Teada, kus keegi pesitseb ja kus on kellegi rada. Kus paistab ülehomme esimene valgus ja kus viimased pildid teha saab.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Mul on unistuste pilte nii palju, et ma võiks 7 vaadet sisuga ära täita. Unistuste pilt peab inspireerima. Seda vaadates peab tekkima tunne, et tahaks võtta oma metsariided ja minna sarnast või paremat situatsiooni otsima. Lisaks on unistuste pildis lugu, looduses või loodusega. Meie rõõmuks selliseid unistuste pilte ikka aegajalt tehakse. Minu jaoks on imetabane foto näiteks Remo tukkuvad rebasekutsikad.
Pilte vaadates ei tasu siiski unustada, et imetabase foto taga on ettevalmistus, sihikindlus ja töö.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Eesti looduse mitmekülgsus ja harukordsus. Inimesed ahhetavad Aafrika loomi, Islandi geisreid, Ameerika kanjoneid ja Malaisia linde, unustades märgata enda kodukohas toimuvat.
Mõelge, kui väike on Eesti ja kui palju erinevusi ta mahutab - merepiir ja kuppelmaastikud, pakane lõunas ja sula põhjas, liivarannad ja pankrannikud, kosed ja hiigeljärv, lendoravad ja karud... Kui sellised kooslused hakkavad tavalistena tunduma, siis oleme headusega lihtsalt ära harjunud.
Me peame oma väikest suurt loodust hoidma, kaitsma ja kasvatama, et ta pakuks põnevaid avastusi ka meie lastelaste lastele. Eesti loodus ei ole iseenesestmõistetav ja kõik peaksid teda aitama, kui mitte loodustalgutel osalemise või vahendite annetamisega, siis loodushoidliku käitumisega kindlasti.