Hetked kõrvukrätsudega

Oh seda õnne, kui avastasin Jõgevamaal kõrvukrätsu pesa! Kolm aastat tagasi oli mul samuti võimalus rätse jälgida ja jäädvustada. Oma jälgimisi proovisin võimalikult vaikselt ja märkamatult teha nii et pesakonnal ei jääks minupärast oma toimetamised pooleli. Sellel aastal kasvas kuuse otsas üles neli elujõulist rätsupoega, kes kõik täiskasvanuikka jõudsid. Rätsupere õpetas mulle loodusfotograafias üht olulisemat omadust- kannatlikkust. Ükskõik, kas jälgisin poegi või vanalinde, ikka kulus mingi osa aega ootamisele.
Jälgisin lindude söötmist ja kasvamist 17ne päeva jooksul, iga päev kaks kuni kolm tundi.
Viimane kord 2009. suvel nägin kõrvukrätse lendamas 13. juulil, mõned minutud enne päikeseloojangut. Ilus oli vaadata päikesesse suunduva rätsu viimaseid tiivalööke, nagu oleks lind tahtnud öelda nägemist selleks korraks. Mõttes viipasin järele: "Tuult tiibadesse, rätsud!"


Küllalt sünge kirjelduse kakuliste kohta leidsin aga Mart Mägra teosest "Linnud rahva keeles ja meeles"

Eesti rahvausundis ennustavad öökullid kõige enam surma ja matuseid- nagu teistelgi rahvastel. See on ürgvana uskumus, mis juba Vedades, hindude pühas raamatus leida. Ebausus saab selge väljenduse must hirmutunne, mida need linnud sisendavad. Nende oiged ja nutt kõlavad manala häältena: "Kui öökull maja juures kurvalt huigub, tähendab surma ehk mingisugust muud kurbust" (Otepää), "Üükakk ikk, ega ta hääd ei tähendä: mõni iks är koolõs" (Räpina)."
---
Öökulli mune loeti parimaks ravimiks joomanõrkuse vastu. Juba antiikautor Philostratos (III saj.) kirjutab, et öökullimuna söömine lapseeas mõjuvat nõnda, et sööjast iialgi joodikut ei kasva. See uskumis tugineb Pallas Athena ning Dionysose vastandlikkusele. Esimene oli jumaliku tarkuse, teine ekstaasi, ohjeldamatuse ning viina jumalus. Öökull oli aga Athena ehk Minerva lind.

M.Mäger "Linnud rahva keeles ja meeles", "EESTI RAAMAT" TALLINN 1969

Ühele korralikule rätsupojale on kombeks päevasel ajal tukkuda.

"Lennuk"

"Oo so le mio.."

Panin rätsudele ka isteoksa, et pilte vanalinnust teha, kuid parimaks modelliks jäi siiski põldvarblane.

Hetk võimas, kuid teostus nigel.

Kord lendas isegi noor kõrvukrätsu poeg kartulipõllule, et uurida ümbrust ja kontrollida lennuvõimet.

See pilt iseloomustab hästi kõrvukrätsu elukeskkonda- kultuurmaastikku.

Rätsude naaber- rästas.

Rätsupiltidest sai valitud juunikuu 7vaadet blogi avatar.

Kõrvukrätsu salm
"Rätsupoja äpardus"

Väike rätsuke silmad avas,
süüa ta kõvasti mangudes vajas,
ammu emme-issi pesal pole käinud,
kuid kõhuke väiksel nii tühjaks on läinud.

Rätsuvanem samal ajal põllu peal rappelendu tegi,
otsis hiiri ja rotte, kel sabad ei olnud segi,
kuid äkki tõmbas räts tiivad kokku ja vuhises alla,
seejärel hiirepoisil terve elu silme ees läks valla.

Koju naastes rätsuvanem juba kaugelt poja kriiskamist kuulis,
pojuke pesal silmi pingutades vanemat uuris,
kui siis kätte jõudis aeg sööma hakata,
mõtles rätsupoeg hoopis väheke kakada.


Tekst ja fotod: Meelis Kalev