Reisielamused Kihnust

Karl mõtleb pisut Kihnust...

Eestlastele on minu arvates justkui geenidesse sisse kodeeritud, et kusagil peab olema käega katsuda mõni veekogu. Alati justkui ei tahakski olla kuival. Kui mõni veekogu ongi käega katsuda, nagu näiteks järv, tiik või koguni jõgi, siis alati tekib isu justkui mõnikord mere järgi. Eks usun, et see mereisu innustas meidki suunduma pisikesele retkele väikesele saarele - Kihnule. Kui jätta nüüd Eesti vetes ringituuritavad kilpkonnad ja kured kõrvale (Hiiumaa ja Saaremaa), siis tundub justkui Kihnu selline väga pisike saareke olevat. Tegelikult on Kihnu üpriski mitmekesise loodusega ning tundub justkui oleks tegu suure saarega. Kihnlastel on ju koguni oma lennujaam. Kihnu Põhjaosa on suuremalt jaolt roostiku all, Lääneosas on kadakased niidud ning mõnusalt kivised rannad. Lõunaosas asub päris suurte kividega rand ning samuti ka majakas. Idaosas asuvad mõnusalt liivased rannad ning sadam.

Eks viibisime saarel kaks tervet ning kaks poolikut päeva. Esimesel päeval oli minu jaoks vaimustus suur, kuna kõik neli küla olid täis kenasid hooneid, inimesigi tundus suhteliselt vähe olevat, kuigi saarel pidavat olema ligikaudu 650 püsielanikku sisse kirjutatud. Eks kõndisime saare teise otsa algselt jalgsi. Tee äärde jäid ilusad männimetsad oma samblaste vaipadega. Õhtul sai tehtud ka esimene tuur mere äärde. Rannas oli näha välku ja pauku ning oli kuulda isegi kõminat, peagi hakkas ka mõnusat jämedat vihma sadama. Öösel üritas vähemalt mind telk mingit veidrat moodi lämmatada. Süü oli õnneks hoopisiki tormis, mis oli kogu Eestit tabanud.

Terve öö otsa sadas vihma, telk rappus jne. Eks sel tormisel päeval pidid vast neli matkajat siiski suunduma randa, et pisutki tormi pildistada. Eks me vist kaua mere ääres ei passinudki, arvatavasti pisut üle tunni, kuna soolast vett pritsis nii näkku kui ka optikale ning tuul ja vihmasadugi muutusid natukene hullemaks. Eelneval päeval läbitud lahesopp oli totaalselt muutunud. Lõputu liivaga kaetud tühermaa oli sel päeval tervenisti vee all. Terve päev tuli kannatada hoovihmade terrori all. Õnneks siiski õhtul asi paranes pisut ning suundusime Põhja.

Järgmine päev oli pisut kõik juba parem, lahesopis oli õnneks vesi veidikene langenud ning kohata võis üpriski palju erinevaid kurvitsalisi. Kõige rohkem jääb vähemalt mulle meelde väiksusega üllatanud veetallaja, kes tuli paigalseisu ajal koguni nii lähedale, et oleks koguni pai teha saanud. Pai jäi veetallaja jaoks seekord ära. Vahepeal sai saarele ka tiire peale tehtud. Kihnu metsad ning niidud on täis ööviiulit, mida mandril peab tuletikuga taga otsima tihtipeale. Meenusid kohe vana-vanaema jutud, kuis tollest õitsejast olid vanasti niidud valgeks värvunud just juulikuus. Mõni aasta tagasi ma seda juttu eriti ei võtnud kuulda, kuid nüüd tõepoolest usun seda, et nii võis ka tegelikult olla. Prügi ja muud rämpsu sellel saarel eriti ei kohta, eks nii võikski jääda. Muidugi on väikene nurin, et prügi veetakse mandrile, kuid anname kihnlastele selle andeks.
Õhtul kohtas ka päris ilusat päikeseloojangut. Saime ööbida päeva või koguni kaks suhteliselt muude inimestega mitte kokku puutudes, kuid viimase päeva õhtul olid juubelipidulistel omad plaanid. Nimelt oli telkide lähedal kihnlaste keeles 'roheline telk', mida mandriinimesed tunneksid pigem suure rohelise kuuri nime all. Alguses oli kuulda tollest kuurist elavat kihnu rahvalaulu, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks repertuaar muutus. Öö vaieldamatuks lemmikuks kujunes arvatavasti Trafficu Discoshow.

Neljandal päeval oli ette nähtud meil praamipeale minek, püüdsime siis jätta saarega hüvasti. Ma peaks mainima, et saarel suuri ulukeid ei kohta. Küll aga on saarel mõni suur monstrum, kellele meeldib grillvanne ümber paisata või on siiski tegu linavästrike bandega.

Eks midagi jäi kindlasti ka mainimata, egas kõike ei saagi ära rääkida. Kes tõepoolest tahab rohkem teada, see pakib kobinad kokku ning võtab pisikese reisu ette.

Tõnis

Mina olin ainuke neljast, kes oli enne Kihnus (10 aastat tagasi) käinud ja imekombel paar kohta tulid täitsa tuttavad ette. Näiteks Kurase pood, mis oli täpselt samasugune nagu aastaid tagasi. Selle sama poe ees nägin ma tol korral oma esimest päikesevarjutust. Kihnu eripära ongi vist huvitavad loodusnähtused, sest mõlemad korrad, kui ma seal käinud olen, on midagi erilist olnud. Eelmisel korral oli näiteks eriti vinge äikesetorm pluss veel päikesevarjutus, mis on siiani meeles. Ka sellel korral vedas. Nii lühikese aja sisse (3,5 päeva) on keeruline midagi rohkemat mahutada –äike, võimas torm, oranz loojang, soe selge suvepäev, paduvihm, kuutõus, vikerkaar ja palju muud. Kõike seda pildile saada oli üsna keeruline, aga mälestus on võimas. Ühesõnaga mina jäin reisiga väga rahule, kuigi makaronidest, mida iga päev sai söödud, on natukeseks ajaks kõrini.
Mõned minu pildid:

„Tallamas“

See veetallaja oli ikka väga julge isend. Isegi mina, kes ma olen väga algaja linnupildistaja, sain linnule lähemale kui 1,8 m. Aga eks see loodufotograafia üks õnnemäng olegi. Seekord oli õnne.

„Vaikus enne tormi“

Sellel pildil paitavad tagaplaanil äikesepilved, kust lõi ka kohati äikest. Vaimusilmas nägingi seda pilti koos äikesenoolega ette, aga äike lõi liiga harva ja liiga erinevates suundades. Tabada õiget suunda ja hetke, sealjuures veel mingi normaalse kompositsiooniga, oli üsna lootusetu. Kahju, et ei õnnestusud.

„Külm kivi“

Eelviimane õhtu oli eriti vaikne. Raske oli uskuda, et eelmisel päeval oli nii kõva torm, et praamid ei sõitnud ja püstiseismine oli raskendatud.

„Kividekuningas“



„Õhtusöök (makaronid) vikerkaarega“


„Hoovihm“

Korraks tuli päike välja, aga mäletamistmööda see kaua ei kestnud nagu hoovihmale omane.

Meelis

2009_07_08 Selle aasta esimene suplus meres Kui jõudsime laagriplatsile, avastasime, et meri on väga lähedal. Seadsime telgid üles ning asusime ümbruskonda uurima. Mööda rannaäärt kõndides märkasin "huuli"- lohku kogunenud veesi koos liivaga kivil. Hiljem üritasime jäädvustada ka äikest, kuid pikse pildistamiseks oli veel liiga valge. Vahepeal hakkas sadama laia vihma, mis tegi riided märjaks. Otsustasime Tõnisega ette võtta suplusretke merre. Õhk tundus soojem kui vesi. Õhtul tegime lõket ja rääkisime juttu. Mõnus oli olla koos sõpradega.

2009_07_09 Tormine meri, mida pildile keeruline püüda Hommikune uni oli magus ja rahulik, sest vihma sadas ja tuul sahistas telke. Teadsime, et pildistamisega ei ole kiiret. Kui vihm jäi vaiksemaks, keetsime Tõnise gaasipliidiga kuuma vett, et einestada Mevina ja muude kiirnuudlisegudega. Järgnes retk Kihnu tuletorni (EVA 840) juurde, kus vesi ja tuul möllasid nagu tahaksid nad tõestada midagi. Tõestasidki, sest päeval saime teada, et Kihnu-Pärnu liinil sõitev laev Liisi ei väljunud sadamast tugeva tormituule tõttu. Päeval külastasime ka Kihnu muuseumi, kus võis näha Mati Kose näitust "Kihnu pulm". Õhtuks tuul rahunes ja vihm vaibus. Laagriplatsile naastes märkasime, et meie "prügila" oli ümber aetud. Kahtlusalusteks langesid nii tuul, linavästrikud kui ka hallvares, kes päeval lõkkeplatsil ennast olid näidanud.

2009_07_10 Veetallaja ja loojang Veetallaja hommikul, ilus loojang õhtul. Senikaua kuni Villem, Karl ja Tõnis veetallajast Shelli pilte tegid, olid minu kaaslasteks lestad. Punased ja karvased, kes siblisid pidevalt adruvallides ringi. Hetkel, kui reisielamusi kirja panen, ei tea veel, mis liigiga täpselt oli tegu. Õhtuks tegime jälle Mevina kiirnuudleid. Öösel selgus juhuslikult ka prügila laialiajaja- must kass.

2009_07_11 Kohustuslik öömuusika ja Viimane hommik Kihnu rannal Kella poole kuueni hommikul lasti meile korralikku tantsumuusikat, ka telgis oleks võinud vabalt tantsu vihtuda. Oli näha, et inimesed mandrilt on väikese reisi Kihnu ette võtnud ja tujud valla lasknud. Tümpsusessioon lõppes lauluga "Koit", mis sobis hommikuse päikesetõusuga nagu 600mm toru kaamera ette. Sammusin mööda ärkavat hommikust randa, kus tõusva päikese kiired hakkasid puudutama kaluripaatide ninasid. Mõne tunni pärast saab Kihnust mälestus, loodetavasti mitte viimane loodusretkede reas.

"Huuled"

"Sinu-must-valge"

Villem

Kuna ma enne Kihnul käinud ei olnud ja sellest suurt midagi ei teadnud, siis uurisin enne minekut võrgu vahendusel saare kohta välja võimalikult palju, mis huvi pakuks. (Siiski, vähemalt üht Kihnuga seotud inimest teadsin ka mina, nagu kogu ülejäänud Eesti rahvas. Kahjuks oli aga Kihnu Virve sel ajal mandril ja nii me teda kodusaarel ei näinud.) Peamised andmed Kihnust leiab üles võrgupaigast http://www.kihnuvald.ee/, kus üleval nii saare pindala-16 ruutu, transpordiinfo kui ka kuulus rand-ogaputk.

Lähtudes välja kaevatud infost ja oma oletustest, seadsin endale ka umbkaudsed sihid, mida ja keda pildistada. Kuna plaanisime saarel viibitud 4 päeva jooksul ikkagi loodust pildistada, siis külaelu jäädvustamine jäi järgmiseks korraks. Arvestades meie laagerdamispaika vägagi mere ääres, oli õigustatud lootus keskenduda peamiselt (mere-)linnupildistamisele. Ehkki väga muutlik, oli ilm üldiselt ikkagi meie poolt ja see aitas pildistamisele kõvasti kaasa - ootused täitusid.

Kihnu saarest jäi meelde vägagi muutlik ja mandriinimesele suisa ettearvamatu tunduv ilm, linnurohke ja kivine rannik, mõnusad rannaniidud kadakatega, väikesed valgusküllased männikud, kitsad külateed ja üsna omapärane taimestik, kuid imelik tundus ka suuremate metsloomade puudumine. Kihnlased teavad, et neil on ilus saar ja huvitavad traditsioonid, seepärast küsitakse kõige eest ka raha. Väike soovitus kui tahad minna Kihnule loodust pildistama - nädala sees on rahulikum. Ja soovitus mulle endale: kui oled hommikuks äratuse pannud, siis mine ikka pildistama, ehkki lähedal peetav tümpsune simman võib olla kindlustanud sügava une.

Kui teised jõudsid ikka loojanguks mere äärde välja nagu plaanitud, siis minu võtsid rajalt maha (peab tunnistama, et tee ei olnud sugugi pikk) pea iga kadakapõõsa otsas istuvad linavästrikud. Enne ma suure vee äärde ei saanudki, kui päikeseketta alumine serv juba merd puudutas.
Osa rislaparvest, kes sageli rannikul tiirutas. Kihnu linnustik tundus vähemalt minusugusele sisemaainimesele väga rikas.
Karl pildistab üht sealset enimnähtavat lindu - randtiiru. Ise istub mõnusalt vees, kuid eks Shelli piltide nimel tuleb mugavustest mööda vaadata:-)
Sadade ja tuhandete Kihnu ranniku kivide seast leidsime sellise sildiga varustatu ja otse loomulikult tegime ühispildi - ju on tähelepanuväärne koht, pärast kena albumisse torgata.