Aidake! Palun, aidake!

Ema 'palus' (soovitan rõhku panna sõnale PALUS) mul ühel kenal septembrikuu päeval koristada ära õunad õunapuu alt, mida oli tonnides. Hakkasin siis õunu laadima kühvliga käru peale, kuid siis tuli hõigatus- ''Mitte labidaga!'' Tegemist ei olnud üldse tegelikult labidaga vaid sulaselge kühvliga, kuid see selleks.
Selge, ma pidin hakkama plastikrehaga riisuma õunu nagu lehti, et mitte rikkuda muru. :)
Kuulsin sel pilvisel päeval pisukest suminat. Kükitasin ning mängisin veidikene skauti. Näha oli väga palju herilasi, ühed näljasemad kui teised. Üks paistis kohe alguses silma, kuna ta oli õunalõhes (tegemist ei ole õunamaitselise lõhega vaid süvikuga/vahega, mis asus õunas) kinni.
Ta ei saanud sealt välja, kuigi üritas kõigest väest. Järsku maandus tema kõrvale üks liigikaaslastest. Too liigikaaslane käis paar ringi ümber tema, vaatas talle otsa korraks ning kindlasti naeris herilasekeeles ja lendas minema. Niipalju siis abist oma ligimeste vastu.
Herilase peast kumas läbi erinevaid mõtteid ning ta isegi hakkas äärt vähemaks mäluma, et pääsemisvõimalus oleks suurem, kuid ta jättis selle aktsiooni peagi katki. Pärast paariminutilist tõmblemist sai herilane oma ahelatest priiks. Edu talle, vaadaku ainult et auto tuuleklaasile või linnule ette ei jää. :)


NB! Tegu on selle blogi 100-nda postitusega!