Silm võiks puhata.

Pildistame me ennekõike endi jaoks, kuigi ka teised võivad ju meie pilte kiigata ning on ka palju inimesi, kes ainult teiste jaoks pildistavadki, kuid sellest ei taha siinkohal rääkida. Pildi puhul on üheks kõige tähtsamaks asjaks kompositsioon, mis peab olema tasakaalus. Ma mäletan väga hästi üht kevadist hilisõhtut, mil sain jalutatud oma boheemlasest tuttavaga, kes rääkis mulle kuldlõikest ning mul oli väga huvitav seda kõike kuulata. Ta tõi ka tohutult näiteid, mis aitasid mul paremini antud teemat mõista. Tema rääkis, et kuldlõikega objektid jäävad meile tavaelus palju paremini silma kui ilma kuldlõiketa objektid. Kui kunstnikud, arhitektid ning muud asjamehed saavad välja arvutada kuldlõike, siis fotumeeste jaoks võtaks ühe korraliku kuldlõike järgi vormistatud pildi valmismeisterdamine pildistamismomendil päris tükk aega. Fotonduses on kuldlõige nn kolmandikureegli näol olemas. Tihtipeale vaatavad piltnikud toda reeglit silma järgi. Tuleks pilt jaotada nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt sirgetega kolmeks ning objekti võiks paigutada just nende joonte ristumiskohtadele (nelinurkasid võiks ikkagi tekkida 9 :P).

Antud pilt peaks enam-vähem olema vormistatud vastavalt kolmandikureeglile, kuigi see tilk oleks võib-olla tõesti ka mõningate inimeste arvates sobinud täpselt keskele rippuma.

Kõik see ei käi muidugi raudkindlalt piltniku kümne käsu alla, säärast kompositsioonisoovitust võib ju muidugi eirata. Mina igatahes eiran seda vägagi tihti ja enda pildikogus on suhteliselt vähe täielikult kolmandikureeglile alluvaid pilte. Sageli tuleb kolmandikureegel kasuks. Ka endal jääb vahest silma kriipima kui pildil olev objekt on asetatud täpselt keskele, kuid tuleb ette ka häid erandeid. Näiteks antud objekt (sel pildil suhteliselt hiline metsmaasikas) on vertikaalsele pildile paigutatud suhteliselt keskele, seega ei järgi objekt fotol eriti kolmandikureeglit. Paljusid inimesi võib antud kompositsioon häirida, kuid mulle tundus tol pildistamishetkel selline kompa kõige ainuõigem. Võtke seda kui metsmaasika portreed.

Lõpetuseks ütlen vaid niipalju, et ka Eesti loodusfotomaastikul on palju suurepäraseid pilte, mis ei allu kolmandikureeglile. Suure töö on sel puhul kindlasti teinud momentide kiirus, mille tabamiseks pole vast aega kolmandikureeglit järgida ning võimalus kaadri luhtumiseks on suur. Kes on agaramad piltnikud, leiavad vast ka aega matemaatiliste konstantidega jagamiseks, kuid 'laisemad' piltnikud määravad kompositsiooni pelgalt vaatluse tulemusena. Nagu ütleb minu ühiskonnaõpetaja, siis ühekülgset käsitlust pole olemas.