Uus hooaeg on käima lükatud!

Kas tõesti? Jah! 7Vaadet meeskond kuulutab algava hooaja alanuks! Vahepeal sai natukene puhatud, grillitud, pildistatud, reisitud ning isegi mõtteid kogutud. Uus hooaeg toob samamoodi ka meile pisut uuendusi nagu ka telekanalitesse. Iga päev saate tutvuda blogijate piltidega, mis on pisut vürtsitatud kas saamislugudega või emotsioonidega. Eks uuendusi tuleb veelgi, kuid natukene hiljem. Igastahes soovib 7Vaadet meeskond head lugemist ning piltide vaatamist!

Paar vana tarkust ka teile nosimiseks:

Säriaeg tuleb ikka kurralikult kirhe panna. (Saueaugu Jaagup)

Kes lahtise avaga pilti ei tee, see ei saa midagi korralikku. (Kurgu Sass)

Käpes sureb kiiremini, kui sina päästikule vajutada jõuad. (Vallaruusa)

Müra on vanem kui meie. (Veigo)

Mäger olla lihakäristaja, seenemitsa alistaja (Karksi-Kepi)

Foto: kellegi käsi
Tekst: Karl ja Villem

Poodidesse.

Eks praegu on aeg, kus igal pool võib kohata silte SUPERSALE, TÄIKA, XXXXLLLL ALLAHINDLUS jne. Eks ka raamatupoodidesse on säärane asi jõudnud ning soovitan hüpata läbi näiteks Apollo raamatukauplusest, kust mina sain täna ''Euroopa linnud'' täiendatud trüki pea et kolm korda odavamalt kui muidu. Kes otsib looduse sektsioonist, see leiab endale head-paremat meelepäraste hindadega. Odavamaid raamatuid leidub ükskõik mis sektsioonides.

Topeltlöök

Olime Harjumaal Kloogarannas keskkonnateemalises laagris, kui esimese päeva õhtul muutus taevas rahutuks - kaugelt oli lähenemas äike. Et pea igasugune varustus peale kaamera enda äikese pildistamiseks puudus, tuli hästivarustatud laagrist laenata viletsavõitu statiiv ja poole kilomeetri kaugusele randa minna. Umbes kahe tunni jooksul sai vaadeldud kolme aktiivset äikesepilve, mis kõik tegutsesid mere kohal - erinevalt maismaast oli meri piisavalt soe, et lasta äikesel öösel areneda. Võimas elamus! Mereäärsed alad on kindlasti oma kauge nähtavusega ühed paremad kohad äikese vaatlemiseks.

See pilt on ka sümboolseks avapauguks järgnevatele, uued pildid rulluvad lahti juba järgmistel päevadel!

100 km jõge

Seda matka plaanisime sõbraga juba eelmine aasta, kuid kahjuks jäi see ajanappuse tõttu ära. See suvi sai aga eesmärk saavutatud
Eesmärk oli voolu jõul liikuda läbi Suure Emajõe Võrtsust Peipsini.
Suure- Emajõe pikkus on 100km ja keskmine voolukiirus 3,7 km/h.
Me plaanisime jõe läbi sõita nelja päevaga. Sõiduvahendiks oli kolmekohaline kummipaat ja peale selle veel üks väike paat kuhu panime reisiks vajalikud asjad.


Niisiis oli meil sõber Sandriga vaja püsida neli päeva 3 ruutmeetrisel alal.

1.PÄEV

Võrtsjärve äärde jõudsime umbes kell 11. Ilm oli selge ja väga palav, tuult polnud pea üldse. Tunniga saime oma asjad valmis pandud ja hakkasime triivima.

Jõe algus oli üsnagi kiirevooluline ja käänuline ning seetõttu ka üsna halvasti juhitav. Mitmeid kordi magasime õige hetke maha, mistõttu lõpetasime padrikus .
Umbes kuuest jõudsime Palupõhja looduskooli juurde, seal tegime ka esimese peatuse.
Plaan oli Robertit tervitada, kuid kurjad sääsed, keda jõe peal polnud ühtegi aga kaldad olid paksult täis, ajasid meid ruttu jälle paati edasi triivima.
Niisiis me triivisime edasi, kuni päike loojus. Peale loojangut läks järsku jahedaks ja tekkis udu. Just niisugune nagu olin ette kujutanud ja salaja soovinud.

Pärast loojangut sai kaldale õhtusööki sööma mindud ning kuna tõotas tulla ilus öö siis otsustasime ööpimeduses edasi triivida.
Idee ,et öösel edasi sõita oli õige otsus, sest elamuse sai suure.

Kujutage ette, et triivida mööda tasapisi voolavat jõge, kus su ümber on täielik vaikus ja ainuke valgus on läbi paksu udu paistev kuu. Kuid äkki hakkab hoopis kõik elama.





Välja tulevad koprad ja neid on tohutult. Pea igale 15 meetri kohta üks kobras, kes oskab õigel ajal sinust 2 meetri kaugusel sukelduda ja tohutult sind ehmatada.
Peale selle kuulsime veel luhal olevaid põtru, kes oma sahistamistega tekitasid mõnusa salapärase tunde.

Ühel hetkel aga ilmus, nagu kummitus läbi udu, meie kõrvale väike katusega puupaat.
Puupaadi tüüri aga hoidis muhe mees , kes meiega rääkima hakkas.

Mõeldes tagasi tundub kuidagi naljakas, et arvad olevat täiesti üksi keset loodust ja äkki nii umbes kell 3 öösel ilmub täies vaikuses välja paat koos lõbusa mehega, kes ajab vahvat juttu.

Pärast mehega rääkimist triivisime edasi ning ühel hetkel jäi sõber Sander paadis magama. Niisiis olin üksinda oma mõtetega keset Emajõe luhtasid. Nii umbes tunni pärast avastasin, et oleme jälle padrikus ja paat keerleb koha peal. Kõik oli arusaamatu, ei taibanud kus olen ja kuidaspidi jõgi voolab, mõne sekundi pärast sai selgeks ,et olin ka ise tukkuma jäänud ja lasknud paadil omasoodu minna.


Äratasin Sandri üles, otsustasime randuda ja kaldale mõneks tunniks magama jääda.

2.PÄEV

Teine päev algas ilusa päikesetõusuga, olime telkima jäänud jõe kaldal olevale liivapaljandile. Jõe peal oli veel alles pisut udu ja nii kui päike välja tuli, hakkas ka temperatuur järsult tõusma.


Kui hommikune puder söödud, jätkasime teed.
Teine päev oli täielik lösutamise päev.
Mina tegin pea pool päeva oma unevõlga tagasi, kusjuures paadis oli väga mugav magada.

Mida Tartule lähemale triivisime seda rohkem oli jõe peal liiklust ja kohati olid kihutavate paatide lained nii suured, et kartsime oma teise paadi ümberminekut.

Vaikselt triivides nägime kallastel palju kalamehi, kellega ka paar sõna juttu puhusime. Põhiline lause oli `` noh kas kala kah näkkab? ``.

Ka teine päev läks üsna ruttu. Pärast loojangut hakkas juba Taru kuma päris lähedale jõudma.

Loodushäälte asemel olid tekkinud tehishääled. Järjest rohkem hakkas kõrva maanteel olevate autode hääled, rongi diiselmootori madalat mõminat ja liigselt lõbusate kalameeste räuskamist.

Vahva hetk oli kottpimedas raudtee silla alt läbi sõita, samal ajal sõitis sillast üle suur kaubarong ja silla lähedal olid puhkama tulnud kaks peret, kelle kolm väikest liiget laulsid täiest kõrist “kopp, kopp lahti tee…. ! “

Edasi triivides tuli, nagu esimesel öölgi, meile peale uni ja olime jälle triivinud no umbes tunnikese, kuni avastasime ennast taas võsas. Läbi unesegase tuju suutsime vaevu leida koha kus telkida. Vaevaline oli enda vedamine kaldale ja telgi ülespanek, aga uni oli see-eest magusam.

Arvasime, et magame jälle paar- kolm tundi ja liigume siis edasi, kuid uni oli sedavõrd sügav, et ei kuulnud äratuskella.

3.PÄEV

Niisiis ärkasime alles kella kaheksa paiku ning kolmanda päeva vastik üllatus oli see kui avastasime, et sajab vihma. Õnneks polnud sadu pikalt ja saime oma teekonda jätkata.

Paar tundi pärast sõidu algust jõudsime Tartu linna.
Naljakas oli vaadata mööda teid siblivaid inimesi, kes kõik kuhugi ruttasid. Endal oli lihtsalt hea ja mugav lebotada.

Pärast Tartust läbisõitu läks jõgi üsna laiaks ja nõrgavooluliseks, ei olnud enam nii kõrgete kallastega ja käänuline kui ennem.

Üpris hirmus oli, et nüüd hakkas jõel nägema tõsiselt suuri laevu, mis olid peaaegu terve jõe laiused ja mis lähenesid väga vaikselt ja märkamatult nii, et ehmatasid meid korralikult ära.
Pool tundi ennem loojangut jõudsime Emajõe suursoo külastuskeskuse juurde, veidi vaatasime seal ringi ja läksime edasi RMK metsaonni poole kuhu plaanisime ööbima jääda. Onn asus Emajõe Suursoo piirialal. Onni jõudmisega olime sõitnud täpselt 90 kilomeetrit.
Metsaonn ise oli mugav ja korralik, õhtul lõkke ääres istudes vaatasime tähti ja nägime väga palju tähtede langemist, hiljem kodus uudiseid lugedes tuli välja, et vaatasime juhuslikult taevasse just kõige langemisrohkeimal ööl.

Nüüd kui sõit juba üsna lõpusirgel, kuulsin ma uuesti seda tohutut vaikust mis esimesel ööl udusel jõel triivides ja see oli mõnus!

4.PÄEV

Neljanda päeva hommik oli pilvine. Onnist õue astudes oli mõnus hingata karget õhku. Ninaga oli tunda esimesi sügise lõhnu, mis muutis kogu neljanda päeva kuidagi mõnusaks. Eelnevad päevad olid olnud üsna lämbed ja nüüd sügise lõhna tunda oli suur rõõm, ju on suvest kerge tüdimus.

Hommikut süües tegi meele erksaks 20 meetrit eemal häälitsev põder, keda ka korra näha sai. Ju oli noor põder uudishimulik ja uuris kes me oleme.

Triivida oli meil veel üks kümnendik kogu jõe pikkusest ja see tundus tuldud teega võrreldes väga lühike, mis sellest, et me triivisime seda teed umbes 3 tundi.


Varsti hakkas paistma silmapiiritu Peipsi. Olime eesmärgile umbes 1 kilomeetri lähedal kui äkki hakkas pihta tohutu paduvihma hoog.




Sõitsime ruttu kaldal oleva vraki varju, kus kükitasime paar tundi. Aega veetsime põhiliselt söömisega.


Suurt vihma kartes liitus ka meiega punt Peipsi kalamehi , kes olid kõik veidi viina võtnud ja vrakile päris lähedal olles vajutas paadijuht siduri asemel gaasi, sõites täie hooga vastu metallist vrakki. Õnneks saime kõik selle peale ainult naerda.







Pärast hoovihmu muutus sügisene ilm ilusaks augustikuu soojaks suveilmaks.


















Nii sõitsime me viimase kilomeetri ja jõudsime Peipsi järveni. Mida olime järve juures kartnud oli suur laine, õnneks oli järv väga rahulik ja sile.

Meie reisi lõpp-punkt oli Varnjas olev piirivale staap.

Mööda Peipsi kallast Varnja poole sõites püüdsime veel natukese ahvenat.








Varnjasse jõudes oli meie seekordne eesmärk ja reis lõppenud. Natukese juttu veel piirivalvuritega ja siis panime kodu poole ajama.

Kibekiire

Kui mõned veel märganud pole, siis on käes juba igatpidi udune ning kastene augustikuu. Kes marjadest mahla keedavad, teavad, et praegu on ideaalne aeg must- ja punasõstrate aurutamiseks. Piltnikud, kel meeldib looduses käia, teavad, et neil on veel natukene üle kuu jäädvustada suve. Suvel on komme kuluda ruttu ja tavaliselt ongi see just augustikuu, mis teavitab, et järjekordne soe aastaaeg on läbi saamas. Sellest pole vast midagi, tean isiklikult palju inimesi, kellele meeldibki just sügis. Sügisel on loomad aktiivsemad, puud värvilisemad ja metsaalused seenevaipadega kaetud. Ka praegu võib metsade alt leida hulgaliselt seeni, isegi marju. Sellist suuremat linnulaulu enam kahjuks ei kuule, kuid mõni rukkirääk ikka õhtuti ju veel karjub koos sookurgedega. Häädel hommikutel võib kohata kastepiisaseid ristiämblikute võrke. Praegu on paljudel inimestel nn ''suvine talveuni'', kuid kui sügis kätte ikka korralikult jõuab, siis kobivad paljud inimesed pimedatel sügisõhtutel ikka arvutite või raamatute ette ning loodetavasti paljude keskkondade aktiivsus tõuseb märgatavalt, kui just seeni ei otsustata sisse teha. ;)

Juba võibki looduses kohata värvilisi lehti.

Igastahes, loodan, et kellelgi nüüd väga suurt kurvastust peale ei tulnud sellest jutust. Ikka fotokad kätte või siis matkajalatsid jalga ning loodusesse! Metsad on ju hetkel detaile täis. Egas niitudel ning mujalgi detailidest puudust ei tule. Rohkelt pilte ning looduselamusi, mida on sügisel ja hiljemgi hea teistega jagada.


Tekst ja fotod: Karl Adami

Parima valguse pilt- juulikuu

Juulikuu parima valguse pildi omanik on Martin Koitmäe. Tubli töö!
Üks 7vaadet blogi liige lisas omalt poolt ka väikesed kommentaarid öeldes, et pilt on ideaalile lähedane. Küsiseme parima valguse pildi autorilt ka paar küsimust.

Kas Sinu jaoks on olulisem hetk või valgus?
Valgus muudab hetked üldse nähtavaks. Ka pimedas võib olla igasuguseid hetki, aga fotograafile pole neist suurt kasu.
Mõnikord loob aga valgus ise hetki.
Kas Sinu arvates pakub loodus sageli, või pigem harva, jäädvustamiseks häid valgushetki?
- Iga hetk valgusega on hea - ma kardan pimedust.
Parima valguse pildi kirjeldus
Pilt on tehtud Kuresoo rabas Hüpassaare matkarajal lauka kaldal kell 2.36.
Läksin sinna koos sõbraga, kes on seal varem käinud. Minu jaoks oli see esimene kord Soomaal, sõber nägi esimest korda helkivaid ööpilvi.
Kuna mulle meeldib pilte teha üksi, kõndisin ma temast tükk maad ees või taga. See andis mulle võimaluse kuulata seal valjusti kõlavat vaikust (mis kohati oli lausa hirmutav). Kokku saime paar korda raja peal ja puhkekohtades, kus siis tasasel häälel suutsime üksteisele öelda: "on ikka ilusad pilved".

Martin Koitmäe "..."