Kuni 6-nda aprillini on võimalus saata enda töid 'European Wildlife Photographer of the Year 2010' loodusfotokonkursile, mille osavõtutasu on 20 eurot. Lähima informatsiooni leiate siit:
http://www.gdtfoto.de/content.php?siteloc=27&action=open&owner=8
EWPY 2010 lähenev tähtaeg!
Uus ja põnev sait Internetis- www.loodusvideo.ee
Kaks meest- Remek Meel ja Jan Siimson on loonud uue veebikeskkonna, kus saab näha loodusvideosid. Lisaks omamaisele looduspildisaidile looduspilt.ee, on lisandunud ka loodusvideosid käsitlev lehekülg- loodusvideo.ee. Esimese saate pealkiri on "Loomus", mis räägib peamiselt kahest loomast meie karmides talveoludes. Lisaks on kaadris ka tunnustatud loodusfotograaf Sven Zacek.
On näha, et mehed teevad oma toimetusi armastusega ning suure pühendumisega. Päris tore on vahelduseks vaadata liikuvat pilti. Saate vaatamiseks tasub varuda kannatust, sest video ei pruugi "jooksta" otse ning laadimine võib võtta natukene aega. Lisaks liikuvale pildile jagatakse ka taustinformatsiooni loomade elust.
Tublid mehed ning jõudu ja jaksu edaspidiseks!
www.loodusvideo.ee
FastStone Image Viewer - piltide vaatamiseks arvutis
(Foto: Faststone.org)
FastStone Image Viewer on väärt vabavaraline tööriist arvutiekraanilt piltide vaatamiseks. Olen seda kasutanud juba päris pikka aega ja selle eest pean tänama Arvi Andersoni, kes mulle Faststone'i soovitas. Kuna mul ei ole siiani seoses selle programmiga ühtegi probleemi esinenud, siis mõtlesin, et on paras aeg seda teistelegi soovitada.
Põhjaliku nimekirja, mida FastStone Image Viewer oskab, leiab FastStone kodulehelt siit. Varem kasutasin piltide vaatamiseks Windowsiga kaasas olnud pildisirvijat. Sellega võrreldes jäi kohe silma RAW tugi ja kiirem kasutajaliides (suurendamine, sirvimine, võrdlemine jms on mugavamalt lahendatud).
Mulle on tohutult meeldima hakanud see, kuidas toimub piltide vaatamine täisekraanil - järjest pilte sirvides ei ole ekraanil midagi üleliigselt, ent kõik vajalik on ometi kohe saadaval. Pildile vajutamine suurendab selle 100%ni ja võimaldab hiirt lohistades sellise suurendusega pildil ringi kruiisida - äärmiselt mugav viis teravuse hindamiseks. Kui teravuse näeb ära pelgalt 1 klikiga, siis exifi vaatamiseks ei lähe tarvis sedagi: piisab kursori viimisest vastu ekraani paremat serva. Samasugused peidetud menüüd tulevad välja vastu teisi servasid minnes.
Päris tarvilikuks on osutunud ka mõned lisafunktsioonid, näiteks võimalus automaatselt resize'da või rename'da suurt hulka pilte. Kiiduväärt on paindlikkus kõikvõimalike seadete tegemisel, näiteks võib piltide taga oleva tausta värvi sättida täpselt selliseks nagu on enda kodulehel, kui sellest peaks abi olema.
Soomaa viies aastaaeg
Kevad sulatab ja ujutab, sellest tulenevalt on õige aeg jälgida interneti vahendusel Soomaa viiendat aastaaega lehekülgedel:
soomaa.com
looduskalender.ee
Head vaatamist! ;)
Kalanägu
Jäätunud lompidele tekivad alati kõikvõimaliku kujuga jooned ja mullid. Meie nägemismeel üritab igalt poolt leida tuttavaid kujundeid ja lompide mustrirohkuses on sellised petlikult tuttavad kujutised kerged tekkima. Piisab paarist ringist ja kõverast joonest ja aju usub illusiooni, et silmade ees on kala või konna moodi olend.
"Küüs"
Lumi sulab, vesi tilgub, tilgad langevad.
Tagurpidi pööratud pilt veetilgast, mis meenutab inimese pöidla küünt.
Veetilt on püütud kaamerasse hetkel, mil gravitatsioonijõud tõmbab tilka maa poole.
Raamatusoovitus: ''Looduse aasta''
Foto: Karl Adami
Ilmus antud raamat 2008ndal aastal, seega pole tegu just kõige värskema teosega. Jaanus Järva mõtlemapaneva ja väga tasakaalustatud jutu kõrval on koha leidnud ka jutule jumet andvad pildid. Kokku on raamatus 248 lehekülge täis väärtuslikku materjali. Raamatus avatakse mõte, et loodus ei juhindu inimeste poolt seatud ajamääratlustest. Inimesele meeldib tajuda algust ja lõppu, kuid loodus sellest ei hooli. Huvitaval kombel on mul aegade jooksul kogunenud väga palju mõttekõlkse, mis sarnanevad selles raamatus avanevate mõtetega.
Kuigi paljude jaoks ei pruugi see raamat midagi uut õpetada, on tegemist väga värskendava lugemisega, mis arvatavasti aitab avada paljusid laagerdunud tähelepanekuid, mida on varasalves tükk aega hoitud. Teksti lugedes on tunne nagu loeks päeviku sissekandeid ja see on ka taotluslik, puudu on vaid kuupäevad ja need polegi tegelikult tähtsad. Kuna raamatus on esindatud kõik meie neli aastaaega, kaheteistkümne kuuga, siis on tore avada raamat näiteks sügisel ja sukelduda kevadise mai maailma või vastupidi.
Kokkuvõte.
Kuna talv on kalendri järgi ametlikult läbi, siis otsustasin ka mina võtta möödunud linnutalve kokku ja mul õnnestus talve algusest kuni lõpuni kohata 43 liiki. Tegelikult oli neid liike 44, kuid ühte pistrikku kahjuks ei suutnud ma määrata. Pildile said ligi pooled linnud. Ma ei kujutanud ettegi, et talvel võib nii palju erinevaid linnuliike meil siin vaikuses ringi siblida ja lennata.
Talvel kohatud linnuliigid:
Eilne (26.03.2010) oli justkui kõikidel kevadsaabujatel ühiselt kokku lepitud. Pärnumaal, Orikülas leidsid lumistel põldudel endale seisukohad 8 kiivitajat, keda oli sirava päikese all päris tobe ja kahju vaadata. Saabusid ka 9 sookurge, 2 sõtkast, 4 põldlõokest, 7 metsvinti, 1 linavästrik. Üle lendasid ka 14 laululuike. 3 Kuldnokka olid enda kohad juba sisse seadnud 4 päeva varem. Kusjuures linavästrikud ja kuldnokad olevat märkmete järgi saabunud eelmine aasta ligi nädala võrra hiljem. Ühest isasest musträstast oli reedeks saanud tasapisi juba 17 musträstast, kellest vaid 1 oli emane. Päris huvitav polügaamia, ütleks mina. :)
Loodame, et see invasioon saab veel suurema hoo sisse!
Nature's Best Students uus väljaanne
Uus internetipõhise loodusfotoajakirja märtsikuu number on vaatamiseks: SIIN
Lapake siis ka arhiivis. ;)
Õunapuud
Käisin eile õunaaias erinevaid motiive otsimas. See selleks... seal juhtus üks väga piinlik lugu...jälle:) Nimelt ma arvasin, et ma kaotasin sellel samal põllul telefoni ära. Käisin isegi korra kodus otsimas, aga seal ka ei paistnud. Vahepeal oli päike juba loojunud ja hakkas hämarduma. Sõitsin siis tagasi põllu äärde ja hakkasin taskulambiga käidud rada läbi otsima. Oma tunnike tuhnisin ja kaevasin kindlasti, aga ei leidnudki. Koju sõites olin juba täiesti kindel, et olengi telefonist ilma. Maja ees otsusatsin, et vaatan veel auto ka korralikult üle. Üllatus üllatus...telefon oli kõrvalistme alla kuidagi sattunud. Väga üllatavas kohas igatahes. Selliseid asju ikka juhtub, aga minul on need kuidagi igapäevaseks muutund:)Kiväd on käis!
Kevad on hetkel täie hooga käima läinud, kuigi ilmad tunduvad pisut nutused. Ega sinna väga palju nüüd ka pole jäänud. Ma mõtlen selle all, et sinililledeni muide. ;)
Pisikesed ja ilusad lilled, kel õnnestub ülastest ette trügida. Harilikult. Ma mäletan täpselt oma esimest kohtumist nendega. Tükk aega ei teadnud, milline see taim üldse väljagi näeb, sest teadupärast kõikjal ta ka ei kasva. Parimad sinilillemaad on Märjamaal, külastage seda kanti kevadel ning teid ootavad sinililli täis metsaalused! :)
Manfrotto 498 RC2 kuulpea
Vana statiivipea, mida kasutasin oli Manfrotto 488 RC2. Kuna tekkis vajadus osta uus statiiv ja uus pea, siis oli plaanis sama pea hankida - vana oli ju hästi teeninud ja samale kiirkinnitusplaadisüsteemile truuks jäämine ei tekita ühilduvusprobleeme. Minu üllatuseks 488 pead enam fotopoodides ei leidunud, sest osutus, et vahepeal oli turule tulnud uus mudel. Tore, uus mudel tähendab ju kindlasti edasiminekut! Kahjuks see päris alati nii ei ole...
Uus Manfrotto 498 RC2 statiivipea (Foto: Manfrotto.com)
Vana Manfrotto 488 RC2 statiivipea (Foto: Manfrotto.com)
Esimesed kahtlused uue 498 pea suhtes tekkisid juba enne selle ostmist. Hämmastaval kombel oli lisatud veel üks funktsioon (friction control), kuid samal ajal ei tõusnud hind selle tõttu mitte sugugi. Loomulikult suudeti kulud kontrolli all hoida odavamate materjalidega - metall asendati plastikuga. Väga, väga vale otsus, nagu hiljem selgus.
Lisaks ülejäänud disainiuuendustele muutus veel kaks väga olulist asja, mis mõjutavad kasutusmugavust olulisel määral. Vanal peal oli kuuli lukustamiseks mõnusa suurusega ratas, mida oli hea kasutada ka siis, kui see kulumise tõttu enam kuuli just kõige paremini ei lukustanud. 498'l kasutatakse pea lukustamiseks ratta asemel samasugust kangi, mis lukustab ka horisontaalsuunalise liikumise (panning). Esiteks on see halb juba seetõttu, et käsikaudu ei ole nüüd kohe võimalik aru saada, kumb nupp käe all on. See on väga suur miinus, sest nüüd peab pilgu sagedamini pildiotsijast ära tooma. Kes neid päid disainib?! Fotograafiast on nad vist küll ainult mingeid mõttetuid foorumitarkusi lugenud... Teine miinus uue kangilahenduse juures on see, et paratamatult sellised odavama klassi pead kuluvad ja varsti ei toimu lukustamine enam nii järsult ja kangi on ebamugavam pikalt kerida kui ratast.
Teine oluline muutus ei ole õnneks ainult negatiivne. Nimelt on nüüd ohutusnõelal (ma ei tea, kuidas selle õige nimetus on. Igatahes on jutt sellest väikesest jublakast, mis takistab kogemata kaamera eemaldamist pea küljest.) ainult üks fikseeritud asend - ta vajub automatselt kinni. St nüüd ei ole võimalik seda unustada peale panna. See ei olnud minu jaoks ka varem probleem, kui nõel tuli ise õigesse asendisse panna. Kahjuks on lisatud ohutusel hind - kaamera eemaldamine on muutunud palju raskemaks.
Järjekordne tagasiminek on toimunud horisontaalsuunalise liikumisega. 488 peal võis panning-kangi rahumeeli lahti jätta ja mingit kõikumist sellest ei sündinud. Samuti ei muutunud kadreering mitte sugugi, kui kang kinni keerata. 498 aga pakub lahtise kangiga suure amplituudiga kõikumist ning seda kinni keerates surutakse teile peale uus kadreering. Väga loominguline!
Ja lõpuks see, mis tegelikult sundiski seda lugu kirjutama, sest ma arvan, et parem on kõiki hoiatada. Kuulilukustuskang lihtsalt murdus ära. See ei tulnud päris küljest ja on endiselt kuidagi kasutatav, kui seda suruda vastu pea kereosa. Murdus plastikust kangiosa metallist poldi lähedalt (pildil). Ma ei olnud statiivi veel õieti kasutanudki, olin vaid mõne korra pildistamas käinud. Ilmselt ootab sama saatus ees ka panningu kangi. Kõige hiljem juhtub see järgmisel talvel, sest kaua odav plastik ikka külma käes vastu peab.
Minu poolt hindeks tugev 5 tuhande punkti skaalal. Manfrotto 498 ühineb Tokina 11-16'ga nende asjade nimekirjas, millest ma soovitan kindlasti eemale hoida!
Valgushetk
Erakordsed valgushetked tulevad ikka ootamatult ja enamasti kestavad nad vaid mõne hetke. Siis ei ole kahjuks aega ilusat kohta otsida, vaid tuleb moment nii-öelda koha peal ära realiseerida. Seekord oli ilm olnud päev otsa pilves, kuid enne loojangut vaatas Päike veel mõned minutid tagasi ja valgustas niimoodi tumedaid lumepilvi idakaares. Ja nüüd tuleb see koht, mis peaks tekitama küsimuse, et miks järgnevast pilti ei ole - edasi arenes ilmastik nii, et päikesepaiste kestis edasi ja lumepilved saabusid kohale; taevast puistas laia lund ning loojuv Päike värvis kogu ümbruse kollakasroosaks.
(Jaa, Bloggeri pakkimine on selle pildi tõeliselt jubedaks teinud)
Tagajärjed
Need lehekesed on küll vapralt talve üle elanud:) Sest puid langeb raske lume all nagu loogu ja metsaalused on oksi ja risu täis.
Pi-pi-pisike!
Ta on alles! -Kõlas minu sõnum pärast pikka pausi temast eemal. Ta on üks minu lemmiklinde sinitihase, sõtka, jäälinnu ja kuldnoka kõrval. Ta on väiksem teistest tihastest, kuid see-eest pole teistel tihastel nii vägevat tutti. ;) Ta on vaikne lind ning nüüd ligi kaks kuud hiljem on temast saanud suhteliselt julge ja võimukas lind. Näitab ka kõige suurematele ja rasvasematele tihastele koha kätte. Teda on ainult üks ja seega on tarvis teda hoida ja poputada, kuigi tegu on ikka VÄGA valiva linnuga. Samas püsib ta ka siis minu läheduses kui teised pirtsutavad. Temast võiks terve novelli kirjutada, kui ainult aega oleks. Vanarahvas kutsub teda metsatihaseks, sest elutseb ainult too lind metsades.
Kõik Tuhala Nõiakaevule appi!
Ülemiste järve vesikonnas, Nabala karstialal planeeritakse avada 860 ha suurune lubjakivimaardla. Maardla avamine teeks loodusele palju kahju, muuhulgas hävitaks see Euroopa tuntusega Tuhala Nõiakaevu, mida külastab 15 000-20 000 loodusesõpra aastas, nende seas kruiisilaevadega saabuvaid turiste tervest maailmast. Nõiakaevu keemise aegu on külastajaid veel mitu korda rohkem.
Tegemist oleks suurima looduse ümberkorraldamisega Eestis, mille tagajärjed oleksid ettearvamatud!
Oodatakse kõigi toetust, kes Nõiakaevu kui ürgset ja ainulaadset loodusnähtust säilitamise vääriliseks peavad!
Loe lähemalt siit: tuhalanoiakaevuleappi.com
Saage tuttavaks- Perekond MustHaab!
Juhtus nii, et sain pildistada tervelt kaks nädalat eelmine suvi suur-kirjurähnasid. Kuidas ma nad avastasin ja kuidas pildistasin? Mida huvitavat märkasin? - Sellest saate lugeda järgnevas pisikeses loos.
Olin oma järjekordsel 'rebasejahtimisel' suhteliselt inimtühjas kohas, kuid liikumist polnud, seega otsustasin liikuda rohkem sügavasse laande. Tee sinna tundus üsnagi vaevaline, kuid huvitav. Kohtasin tohutult suuri mägraurgusid, kuhu oleks väikene laps püstijalu saanud sisse jalutada. Hämmastav. Kui need alles on, siis tuleb sel aastal neist ka pilti teile näitamiseks. Minu tee peale jäid ka ilusad tiigid keset metsa, mille kallastel olid kunagi kasvanud kuusehakatised, mis olid nüüdseks kaetud tervenisti pruuni samblaga (?), seega tekkis tohutult ürgne tunne. See ala kus antud kuused kasvasid, oli minu jaoks tohutu. Taevas tundus kurjakuulutavana, kuid otsustasin siiski enda teekonda jätkata. Minu jalge ees kasvas palju kuningakübaraid, mis on hästi pisikesed valge õiega taimed sambla sees (Pilt SIIN). Nende pildistamise otsustasin jätta hilisemaks. Minu kõrvu kostus sirin, lakkamatu sirin, millest mööda jalutada lihtsalt ei olnud võimalik. Otsustasin asja uurida. Märkasin siis enda eest 8-meetrist pehkinud haaba, milles oli kokku 5 auku, meetriste vahedega alustades ülalt. See sirin kostus kõige alumisest august. Järsku hakkas kallama sellest kurjakuulutavast taevast tohutult vihma. Olin alla ühe minutiga läbimärg, kuid pidasin õigemaks paigalejäämist. Hoidsin võimalikult palju ühe pihlaka varju. Ja sealt ta tuligi- Suur-kirjurähn! Söötis oma pojad ära ning lahkus. Mul tekkis mõte neid jälgida ja lahkusin, et kopsupõletiku ohtu veidikenegi leevendada. Sõit koju kestis ligi pool tundi, kuid ennem tuli mul pääseda ka sellest sügavast laanest, mis võttis omajagu aega.
''Rünnak!''
''Heheee...Mustikalõug''Veel samal õhtul hoidsin enda käes paari raamatut ja uurisin nende ilusate lindude kohta, keda teadupärast võib meil siin Eestis kohata aastaringselt. Järgmisel päeval aga olin ülimalt ettevalmistunud selleks retkeks. Paksud riided, vihmamantel, statiiv, riidematerjal jne. Tuli võtta ette järjekordne matk, mis seekord möödus palju kiiremini kui eelneval päeval. Taaskord oli kuulda juba üpriski kaugelt seda imelist sirinat. Vaatlesin kaugemalt kuni rähnid oma pisipõnnid toidetud said ja imbusin ühe suure kuuse sisse, mis olid suhteliselt pesa lähedal. Varjasin end ka veel riidematerjalidega. Selles laanes oli üpriski pime, ka päevasel ajal. Mulle sai selgeks esimese 4 päevaga, et mis kellaaegadel pesakohale valgus langeb ja noil kellaaegadel ongi kõige rohkem pilte tehtud. Pärast kuut polnud üldse mõtet seal kohas valgusest rääkida, kuna see praktiliselt seal puudus. Teisel vaatluspäeval õnnestus ka pilte teha, kuid sel päeval sai selgeks, et pärastlõunal käisid emas- ja isasrähn pesaaugul iga 8 minuti tagant ning nii iga päev. Neisse on mingisugune bioloogiline kell sisse programmeeritud ja nende ajast kinnipidamine on hämmastav.
''Õnnelik lapsepõlv''Järgmistel päevadel hakkas pesaavale ilmuma ka väikene peanupp, kes ümbruskonda üpriski uurivalt jälgis. Küll suhteliselt vargsi, kuid siiski. Eelnevatel päevadel käisid vanemad pesas sees. Kadusid hetkeks ning ilmusid välja, jäätmed nokavahel (Pilt SIIN). Kui pildistamisest möödus nädal, siis tuli mul kahjuks lahkuda, lootusega, et nädala pärast on nad veel alles. Nõnda ka oli ja toitmine jätkus ikka samas taktis, kuid nüüdsest ilmusid menüüsse ka mustikad, mille korjamiseks kulus 2 minutit. Mustikaid korjati harilikult just hommikupoolikul. Ega rähnid polnud ainukesed, kes sel ajal mustikaid tarvitasid. Igal pool oli märgata lehtedel ja okstel lillasid 'linnuplekke'. Paaril päeval ületas minu vaatevälja ka rebane, kel olid sealkandis sissetallutud rajad, mil olid ka DC-d (Dry Closet). DC oli harilikult kuni 20 sentimeetrine auk maas, mis oli täidetud väljaheidetega. Kuid mis ma niisama siin väljaheidetest jahun, jutt on ju rähnidest.
''Ei tohi end kitkuda niiviisi!''
''Lapse identifitseerimine''Magusamad päevad olid siis, kui mõlemad vanemad juhtusid pesa lähedale toimetama. Siis ikka hõigati üksteisele sõnumeid ja vahest juhtuti ka korraga pesaavale, kuid siis pidi üks ikka pisut kõrgemal ootama. Mulle sai ka selgeks see, et suur-kirjurähnidel olid vägevad naabrid. Kes nendeks siis ka oli? - Antud haavast ligikaudu paarteist meetrit kõrgemal asus hiireviu pesa, kus oli ka poeg sees. Küll juba üpriski suur, kuid siiski. Ma vähemalt loodan, et mind seal kuuse sees polnud näha. Nägin ära ka hiireviu poja lahkumise pesalt. Ega hiireviud polnud ainukesed naabrid. Naabriteks olid ka rasvatihased ja hall-kärbsenäpid. Ei uskunud, et nii risuses ja pimedas kohas võib leida nii palju erinevaid linde.
''Õpingud edasiseks eluks''
''Heh, kui nüüd järele mõelda siis on nad juba vist 9 minutit ära olnud''Üks tore märkus oleks see, et peale teiste lindude olid naabriteks ka kõiksugu putukad. Kuna tegemist oli suhteliselt õhuniiske kohaga, siis oli tegutsemas MEGApalju sääski, kuid ma tungivalt soovitan mitte kasutada putukatõrjevahendeid, et võimalikult vähe häirida igasuguseid elusolendeid. Minu riietusse kuulusid siis vihmamantel ja kõiksugu võrgud enda näo varjamiseks. Mõnel päeval oli ülimalt võimatu olla seal, kuna kuumus ja sääsed tapsid. Sõna otseses mõttes. Neil päevadel tegin ka kiiremini vehkat. Mõni päev oli kuulda ka telefonikõnesid, mille ajal suutsin ära tappa kuni 30 sääske. Kuid ülim rekord oli 376 sääske, järjest, kuid elu kaotas nende kahe nädala jooksul kindlasti tuhandeid sääski. Kas ma tõesti viitsisin nii palju sääselaipu üle lugeda? -Jah, viitsisin küll, kuna aega mul seal metsas oli ning see sääsetapp andis mulle pisutki jõudu seal püsida. Kas tapsin sellega suurema osa sääsepopulatsioonist seal metsas? - Ma kahtlen selles. Siirad vabandused sääsearmastajate ees. Enam nii palju ei tapa. Ausõna.
''Nauding kenast päevast''Mida rohkem juuli keskpaiga poole, seda selgemaks mulle sai, et varsti on aeg lahkumiseks. Ja ka lahkumine õnnestus mul jäädvustada. Kõik neli poega lendasid laande laiali ning jäid pidama ja vanematelt toitu lunima. Aeg-ajalt käisid läheduses pesitsevad hallrästad kontrollimas, et mis värk on, kuid sama rumalalt arvatavasti ka lahkuti. Ka peogade toitmist jälgisin, kuid ka siis võimalikult põõsaste ja puude varjus. Ma mõistsin, et oli aeg lahkuda. Ma külastasin antud paika alles kuu aega hiljem ja plats oli tühi, kuid tundsin sisimas, et võisin selle jälgimisega rahule jääda. Avati minu jaoks ju uks perekond MustHaab-i igapäevaellu.
Miks nad olid perekond MustHaab? - Eks ikka sellepärast, et elasid nad ju haavas ning toitusid mustikatest. :)
Kui kellelgi tekib küsimusi, siis küsigu julgelt.
''Ja sealt ta tulebki!''Vaade
Suusatasin täna 5km maha, et seda pilti teha. Samas suusatamiset ei tulnud suurt midagi välja, sest libisemist ei olnud absoluutselt. Lõpuks ronisin veel männi otsa, kuna sinna, kuhu mul loojanguks plaanis jõuda oli, ma ei jõudnudki. Oli see kõik siis seda väärt? Vähemalt sai natuke trenni teha ja puu otsast oli täitsa mõnus loojangut vaadata:)
Ja häälitseme!
Rahulik veebruari pärastlõuna. Õhus on tunda miinuskraade ja on alanud ka vaikne lumesadu. Rahulik on ta seepärast, et kõikjal kõlab vaikus. Kas vaikusel on kõla? -Jah, on küll.
Järsku on vaikushetk rikutud. Kaugemalt lähenevad mulle justkui 5 hiireviud. Ei usu et hiireviudega tegu, ei peakski vist uskuma.
On kuulda tiibade 'klohvimist' ja okstel nad mind jälgivadki. Üks maandub nii suure hooga, et vana ja pehkinud oks kraksatab selle suhteliselt väikesekaalulise linnu all. Muie tekib näole. Koos hakatakse häälitsema ja häälitsetaksegi. Mina kuulan ja vaatan imestusega.
Karusmarja-tähnikvaksik
Leidsin selle ilusa liblika päris juhuslikult, kui püüdsin end läbi võsa pressida. Liikusin haukuvate sokkude suunas, kui õigesti mäletan. See liblikas aga püüdis kohe pilku ning jätsin need kitsed kus see ja teine. Oli juba päris hämar , kuid otsustasin pikast särist hoolimata kinnisema tausta kasuks, et marjad ja keskkond paremini välja tuleks. Natuke siiamaani häirib see marjade lõikumine ühe varrega, ent võsas oli päris keeruline puhast kaadrit saada. Hiljem kodus määrajast vaatasin, et suht haruldane liik Eestis. Loodusearmastajatele on sellised dokkaadrid vahel isegi tähtsamad kui mingid suurepärased pildid harilikest liikidest.
Miks lindude pildistamine raske on?
Sest nad on ju nii kiired - nii kui oled päästikut vajutanud, on nemad veel 60 millisekundit varem mingi hüppe teinud. Ma usun, et ülalolev pildiseeria tuleb paljudele tuttav ette:)
Mõõk
"Mõõk"Sulalumega ilmuvad välja huvitavad vormid. Eelmise aasta kevadpäeval leidsingi lume pealt leiu, mis meenutas mõõka. Olen proovinud aasta jooksul välja selgitada millega võiks tegu olla, kuid ei tea siiani, mis on pildil. "Mõõka" meenutav taimeosa ise oli mõne sentimeetri pikkune.
Nõme koorik
Sula, mis paar päeva tagasi oli, tektitas lumele eriti haige kooriku, millel mõnes kohas kannatab peal kõndida, aga teises kohas mitte. Väga nõme on, kui ei tea, kus sisse võib kukkuda ja see läbikukkumine on nii järsk, et lausa närvi ajab:) Aga nii selget loojangut, nagu täna oli, pole vääga ammu näinud.
Loodusfoto lugu ja lumm
Foto: Karl Adami
Teos on kasulik ka neile, kes on tegelenud juba pikemat aega looduse jäädvustamisega. Raamat paneb mõtlema ning annab nõu, kuidas püüda pildile mõtet ning anda fotole lumm. On ta ju esimene loodusfotograafiaõpik meie pisikesel Eestimaal. Pisut lähemalt oleks võinud raamatus käsitleda kõiksugu varjamis- ning kindlasti ka hiilimismeetodeid ja nippe. Rohkem oleks võinud olla ka teksti selle kohta, kuidas aru saada, et loom või lind on häiritud ning kas sellised pildid ka läbi löövad. Kohati jäi mulje, et autorid lähenesid liialt enda seisukohalt, kuid väga palju see ei häirinud. Eraldi lehekülgesid oleks võinud ka pühendada maastike pildistamisele. Kuigi esineb mõningaid pisinüansse, mille üle saaks nuriseda, on tegemist siiski väga väärtusliku raamatuga hetkesel raamatuturul. Teos on pungil täis asjalikke loodusfotoalaseid nõuandeid, mida jagavad tuntud Eesti loodusfotograafid. Iga pildi juures on lühidalt foto saamislugu ning tekst ja fotod on omavahel hästi kombineeritud. Raamat ei ole väga manitsevas toonis, mis teeb omakorda jutu arusaadavaks. Fotosid raamatus 176. Raamatus on ära märgitud korduvalt, et lihtsusta pilti. Paha ei teeks, kui oleks ka ära mainitud, et liiga lihtsustatud pildid muutuvad ülearu steriilseks ning igavateks. Loodame, et õppetundides võetakse kunagi kasutusele see sama meistriteos!
Plirts-plärts, käes on märts!
Just nii, käes on märts. Kuu, mil kuldnokad hakkavad tasapisi enda elamurajoonidesse jõudma. Kas nad ka sel aastal vähemalt aprilliks kohale jõuavad on iseküsimus. Mulle meeldib märtsikuu, tõepoolest meeldib. Mitte küll nii väga kui mai, kuid siiski meeldib. Sel kuul on võimalik näha kõiki vanu tuttavaid, keda pole tükk aega õnnestunud kohata metsades, rabades ja põldudel, ka mererannas. Sel aastal algab siis kevad arvatavasti hiljem kui iga aasta, kuid tuleb loota et kui kevad lahti läeb, et siis läheb ikka suure hooga! Ega tea, kas sellist talve enam kunagi näebki, seega tuleb veel viimast võtta inimesed!
Luurav rebane
Oli suve viimane võimalus pildistamiseks ja otsustasin niisama vanu lemmikkohti külastada. Ei lootnud suurt midagi näha, aga kuidagi hea õnne kombel leidis rebane hoopis minu üles. Tuul oli ka soodne ja ei lasknud end minust väga häirida. Luusis veel mõnda aega seal lammaste ja kadakate keskel.
Noored kuused
Harilik kuusk on Eesti metsades kolmas enamlevinud puuliik, kattes üle 17% metsamaast. Jämedaim kuusk Eestis on Tsuura kuusk Valgamaal - ta on ümbermõõduga üle nelja meetri. Üle kolmemeetrise ümbermõõduga kuusehiiglasi kasvab meil kokku 14. (Vikipeedia ja loodusajakiri.ee)
Subscribe to:
Postitused (Atom)
