1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Meie õnneks on Eesti selline keskkond, kus kokkupuudet loodusega ei õnnestu vältida. Mõnedest eestlastest võib mind eristada see, et olen koguaeg veekogude vahetus läheduses elanud. Esimesed mälupildid imeilusast Eesti loodusest on pärit vanaisa talust Lõuna-Eestis. Taevaskoja laadsed liivaseinad, kuplite vahel voolav oja, metsad ja heinamaad. Noore mehena tundus see kõik mulle iseenesest mõistetavana. Praeguseks on nendest kohtadest järgi vaid mustvalged fotod ja värvilised mälestused.
Loodusfotoni minu tänase päeva mõistes jõudsin ma tegelikult kolm aastat tagasi pärast peegelkaamera ja pika objektiivi soetamist. Kannustust ja motivatsiooni annavad sõprade tunnustus, nende imeilusad loodusfotod ja tahtmine Eesti looduse jaoks midagi ära teha. See saigi põhjuseks, miks tegin oma perekonnaga MTÜ Avasilmi, mille tegemisi kajastan lehel www.avasilmi.ee ja Twitteris www.twitter.com/avasilmi.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kõige naljakam lugu on vast see, kui ma kahel nädalavahetusel järjest ühte samasse ojasse kukkusin. See oli märtsikuus, kui Matsalus lumi oli veel maas ja oja jääs. Valmistusin metsaminekuks hoolega ette, õhtul paar tundi pakkimist, hommikul väga vara üles, et paar tundi sõita ja enne koitu metsas olla. Kontrollisin enne oja ületamist, kas jää kannab. Kandis küll, ilma fotokoti ja muu kolata. Hetk hiljem, koorem seljas, andis jää järele. Seisin kubemeni jäises vees, autost pooleteise kilomeetri kaugusel, igasugune pildistamise himu kadunud. Sörkisin jäätunud pükstega auto juurde ja sõitsin koju tagasi.
Järgmisel nädalavahetusel oli jää ojalt kadunud ja vesi kõrge. Leidsin murdunud kasetüve, millega otsustasin ojakese ületada. Tegin perve peal paar proovihüpet, kõik läks hästi. Üle oja hüpates läks kasetüvi puhtast õelusest katki ja maandusin jällegi kubemeni vees, vastaskaldal. Egas midagi, jällegi koju tagasi. Vähemalt tagasi üle oja minekuks ei pidanud enam hüppama ega midagi, ainult kiruma ajas see jääkülm vesi :)
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ma ei salli ämblikke ja teisi „koledaid putukaid“. Samas on tehtud palju pilte, kus need mulle ebameeldivad modellid on väga meeldivateks pildistatud. Võib-olla leidub ka minus kunagi nii palju mehisust, et makroobjektiiviga ämbliku lähedale ronida.
Kõige rohkem on minu piltide hulgas linde ja merevaateid.
4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Mul ei ole väga palju „fotokola“ ja näiteks mu tavapärasele Paljassaare ringile ei tule kaasa just fotokott. Läbi ei saa ma küll kunagi oma 100-400 mm objektiivita, veepudeli ja võileivata :)
5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Väga vana tõde, et kui ilm on halb, on halb hoopis ettevalmistus. Isiklikult mulle on suvi raske aeg, sest uneaeg jääb paganama lühikeseks. Lemmikajaks vast siiski kevadhommikud – märts, aprill, mai. Soojematel öödel saab juba metsas magada, kitsed on veel heinast kõrgemad ja linnud tulevad välismaalt koju.
Minu lemmikkohaks on kahtlemata Paljassaare. Seal olen enda arvates ka parimad pildid teinud. Oluline on oma reviiri tunda. Teada, kus keegi pesitseb ja kus on kellegi rada. Kus paistab ülehomme esimene valgus ja kus viimased pildid teha saab.
6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Mul on unistuste pilte nii palju, et ma võiks 7 vaadet sisuga ära täita. Unistuste pilt peab inspireerima. Seda vaadates peab tekkima tunne, et tahaks võtta oma metsariided ja minna sarnast või paremat situatsiooni otsima. Lisaks on unistuste pildis lugu, looduses või loodusega. Meie rõõmuks selliseid unistuste pilte ikka aegajalt tehakse. Minu jaoks on imetabane foto näiteks Remo tukkuvad rebasekutsikad.
Pilte vaadates ei tasu siiski unustada, et imetabase foto taga on ettevalmistus, sihikindlus ja töö.
7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Eesti looduse mitmekülgsus ja harukordsus. Inimesed ahhetavad Aafrika loomi, Islandi geisreid, Ameerika kanjoneid ja Malaisia linde, unustades märgata enda kodukohas toimuvat.
Mõelge, kui väike on Eesti ja kui palju erinevusi ta mahutab - merepiir ja kuppelmaastikud, pakane lõunas ja sula põhjas, liivarannad ja pankrannikud, kosed ja hiigeljärv, lendoravad ja karud... Kui sellised kooslused hakkavad tavalistena tunduma, siis oleme headusega lihtsalt ära harjunud.
Me peame oma väikest suurt loodust hoidma, kaitsma ja kasvatama, et ta pakuks põnevaid avastusi ka meie lastelaste lastele. Eesti loodus ei ole iseenesestmõistetav ja kõik peaksid teda aitama, kui mitte loodustalgutel osalemise või vahendite annetamisega, siis loodushoidliku käitumisega kindlasti.
Martin Mägi
Üleskutse kõikidele lugejatele ja veel üks info
7Vaadet meeskonna nimel annan teada, et ootame ka lugejate ideid ja ettepanekuid - eelkõige näiteks teemasid, mida lähemalt uurida või kajastada. Kui kedagi vaevab mõni sedasorti küsimus, mida tahaks küsitlusenurgas küsida, tasub samuti igal juhul teada anda. Ühendust võib võtta näiteks siinse kommenteerimisvormi kaudu, e-aadressi 7Vaadet ätt gmail punkt com läbi või siis otsida Internetist üles mõne blogi autori enda e-posti aadress. Head ideed võtame kindlasti plaani.
Suveööd on öö läbi pildistamiseks küllaldaselt valged.
Ilmselt on iga blogilugeja aga märganud, et miskipärast ilmub siia viimasel ajal uut sisu kuidagi harva. Nii see tõesti on. Kuid muretsemiseks ei ole põhjust, meiega on kõik korras:-) Asi on lihtsalt selles, et oleme suvisel režiimil, mis tähendab, et väga palju aega kulub objektil - loodust pildistades. Sügise poole ja ehk ka suve edenedes on loota, et siit leiab üht-teist, mis kaamera ette jäi. Postitustesse siiski sellepärast täielikku katkestust ei tule. Näiteks võin välja reklaamida, et juba järgmiseks teisipäevaks on ette valmistatud järjekordne 7 küsimusega intervjuu, aga kellega, see selgub juba teisipäeval:P
Ilusat suve jätkumist kõigile!
Tanel Eensoo
Foto: Veljo Runnel
1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Esimene kokkupuude fotograafiaga oli üsna ammu, aastal 2001. Olin 10-aastane, kui pildistasin isa Zenit’iga puuriida vahelt leitud nahkhiirt. Kuigi olin natuke varem ka proovinud, siis päris hästi ei osanud kõiki vajalikke nuppe paika keerata. Mõni pilt siiski tuli välja ja üks neist jõudis ka esimesse Loodusfoto Aastaraamatusse. Kokkupuuted loodusega olid veel varasemad, sest elan keset loodust. Ühel pool maja on väike heinamaa, mujal ümberringi mets. Lähimad naabrid on 4,5 km kaugusel.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kõige täbaramad olukorrad mida üsna palju on ette tulnud, on sellised, et tekib ideaalne võimalus teha hea pilt, kuid fotoaparaati pole kaasas. Enamasti kuhugi sõites või koju tulles. Viimati jäi pildistamata see, kuidas händkakk oli musträhni kinni püüdnud. Ta lendas sellega üsna tee äärest ära metsa alla, kuid mitte kaugele, sest rähn vehkis alles tiibadega ja üritas lahti rabeleda. Sõitsime siis kiiresti koju, võtsin fotoka ja läksin kähku “sündmuspaigale” tagasi. Aga nagu sellises olukorras ikka – ei olnud seal enam kakust ega rähnis jälgegi. Käisin tükk aega läheduses ringi ja ei leidnud midagi. Kui koju tagasi hakkasin minema, siis nägin eemalt kuidas kakk puulatvade vahel lendas, kuid rähni polnud.
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Pildistan pigem väksemaid objekte ja ka pisidetaile, kui suurt maastikuplaani. Üldiselt köidavad aga erilise või müstilise valgusega olukorrad. Seda nii loodust, kui ka kõike muud pildistades. Siis on kõige huvitavam pildistada, kui valgust on vähe – pilvede vahel üksikud päikesekiired, kuu ja tähtede valgus.
4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Kui pildistamise käigus (makro)objektiiviga asjadele liiga lähedale minna, siis mõnikord võib ka sellest läätsele jälg jääda – siis on hea, kui fotokotist on võtta objektiivi puhastuslapp.
5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Päevaajast on kindlasti parimad päikesetõusu ja loojangueelne aeg. Aastaajad on Eestis minu arvates kõik üsna erilised ja võrdväärselt huvitavad pildistamiseks. Valgusest oli juba eelnevalt juttu – see peab olema midagi erilist. Parim koht on arvatavasti mu kodukandi metsad.
6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Mis täpselt pildil peaks olema, seda ma ei tea. Aga unistuste pilt võiks olla midagi uut, üllatavat, midagi mis tekitab positiivseid emotsioone.
7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Kuigi vanust mul veel eriti palju pole (ainult 18 aastat), olen siiski märganud kui erinevad on samad aastaajad eri aastatel. Mõnikord võib seda ka piltidel näha, kui peaaegu samal ajal ja samas kohas tehtud pildid on täiesti erinevad.
Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia)
Tuulevaiksed päevad
Tuulevaiksed päevad on need, kui tuleb tahtmine makroobjektiiv kotist võtta ja sellega pilti tegema minna. Sest igal muul ajal on makropildimaterjal tuules kiikumas. Kui muidugi peamiseks lähipildistamishuviks pole kivid või midagi muud sama stabiilset. Aga nendel paaril päeval aastas, kui juhtub olema korraga suvine poolaasta ja tuulevaikne ilm, siis on makrohuvilised loodusfotograafid rohus ja põõsastes putukaid ja muud huvitavat otsimas. Paari päeva pärast on kõigil võimalik aru saada, et hiljuti on hea vaikne makroilm Eesti kohalt üle läinud - looduspilt.ee lehele on lisandunud hulganisti liblikaid, päevakoeri ja kärbseid.
Kärbes. Säriaeg 0.769 ja terav pilt tegi mind rõõmsaks, aga profid teevad sellise säriajaga kahtlemata käest iga pildi üliterava nii et ükski muskel ei tudise.
Pildistamine Eestis tähendab enamasti seda, et valgust on liiga vähe. Just sellepärast ongi harvaesinev tuulevaikus hea - igaveses fotograafide kompromissikolmikus säriaeg, ava ja ISO võib südamerahuga säriajas järgiandmisi teha. ISO saab jätta kõige madalamale astmele ja ava valida lähtuvalt pildist. Loomulikult eeldab see kindla statiivi olemasolu. Ja tuulevaikus peab tõesti vaikne olema. Distantspäästik tundub samuti neil hetkedel hirmus vajalik asi.
Veekogude ääres liigub palju tiivulisi, ühtede tiibade juurde sättisin oma kaadri. Säriaeg 0.769 sekundit.
Siia pildile on jäädvustatud 3 sekundit koibiku elust. Kuna ta resideerus otse lepatüvel, ei olnukski vaja nii imeliselt vaikselt ilma.
Vahib tõtt, tervelt 4 sekundit.
Eriti rahulik ja turske kärbes noorel kuusepuul. Säriaeg 10 sekundit.
Hiljem, peale pikka makrotamist on aega ka järvele vaadata, mille kaldal kõik eelnevad pildid tehtud on. Vaikne ilm laseb udul rahulikult järvest tõusta. Kell on 23:59, aga ikka on päris valge.
Nahkhiirte öine elu
Edastan ühe huvitava teate, mis saadeti mulle postkasti MTÜ Loodusajakiri uudiskirja poolt. Teadaanne kõigile, kel huvi lendlaste vastu.
Järgmisel reedel, 12. juunil on Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis huvipäev “Nahkhiirte öine elu”. See algab kell 21 zooloogiamuuseumis (Vanemuise 46) ja jätkub hiljem öö pimenedes vaatlusena pargis; juhendab zooloog Matti Masing. Huvipäeval tutvutakse Eesti nahkhiirtega, kuulatakse nende hääli ja vaadatakse lühifilme. Nahkhiiri vaadeldakse pargis ja Emajõe ääres. Osalus huvipäeval on tasuta.
TÜ loodusmuuseum
Rahulikud tunnid
Seal kaseoksal ta hommikul tukubki – Kõrvadega Räts! Väsinud öisest hiirejahist. Lisaks enda kõhunormile, peab täitma ka kolme väikese karvapalli vatsad. Oi kuidas pisikesed kõrvikud öötundidel manguvad kriiskavalt toitu taga- vilistavad kooris nagu kõik see mees! Nüüd hommikutundidel saab kõrvukrätsu vanem puhata vaikuses, veel pole kuulda inimeste tekitatud müra suurel hulgal, vaid õrnalt sahisevad lehed, tekitades meeldiva meloodia. Näib, et Kõrvadega Räts on oma eluga rahul- saab tukkuda rahulikult, leiba luusse lasta ning olla õnnelik oma kolme elujõus poja üle.
Tekst ja foto: Meelis Kalev
Parima valguse pilt- maikuu
Esitasime pildi autorile ka paar küsimust, et mõista tema arusaama valgusest.
Kas Sinu jaoks on olulisem hetk või valgus?
Naljaga pooleks ütleks, et loodushetk kottpimedas on vaatleja jaoks suhteliselt väärtusetu.
Tõsisemalt arvamust avaldades, ma pakun, et ühe küsimuses väljatoodud komponendi domineerimise õigustatus fotol oleneb fotograafia liigist - õnnestunud hetkega tegevusefotol polegi ehk teistest samalaadsetest eristumiseks ning emotsiooni kandmiseks too eriline valgus nii tähtis kui näiteks meremaastikupildil(...õigel hetkel tabatud lainehari võib rääkida eelnevale jälle vastu). Loomulikult koosneb hea foto ka paljudest muudest koostiosadest, milliseid võib pakkuda nii loodus kui ka fotograafi enda töö.
Kuna ise olen siiani peamiselt maastikupilte pungestanud, siis oskan vast valgusest rohkem lugu pidada. Või siiski...
On Sulle mõnikord loodus mõne huvitava valgushetke pakkunud?
On ikka. Ja ma pidevalt imestan, et suhtes oma väljasõitude arvuga, üsna tihti.
Iseenesest on "huvitav valgushetk" kah suhteline. Nii pikkuse kui ka erilisuse mõttes. Mõni minu jaoks huvitav või eriline "hetk" on kestnud paar tundi ja mõni hetk on selleks ajaks kuni mul kadreeritud, statiiv seatud, teravustatud ja ava reguleeritud, juba minut aega igaviku karjas. Tuleb uut oodata ja kui tulebki uus, siis mingi murphy seaduse analoogina, millegipärast alati kehvem.
Huvitava valguse suhtelisus tuleneb kogemusest: hetk, mille puhul paljunäinud fotograaf haigutades lihtsalt nina nokiks, võib minul käed värisema panna. Ja mida aeg edasi, seda harvemini värisevad ka minu käed.
Sellised jam session´id koos looduse ja aparaadiga ongi tegelikult asja võlu: vahest pole mina tasemel, vahest pole loodus (pildistaja vaatenurgast) ja vahest on meil jube nauditav omavaheline klapp.
Parima valguse pildikirjeldus
Pilt on tehtud Paunküla Mägedes, Suurel Kaksjärvel. Eelmisel aastal, enam-vähem täpselt samal ajal, sai sealt väga positiivse elamusega tagasi tuldud ning nüüd otsustasime koha uuesti üle vaadata. Seni kui naised-lapsed ussi leotasid, hulkusin fotokaga ringi. Pildil olev leht jäi oma puhta keskkonna ja eraklikkusega kohe silma. Kuna kell oli alles kuus õhtul ehk loojangumängudeni oli mitu tundi aega, võtsin asja rahulikult ja tegin niisama kompositsioonikatsetusi. Et võib-olla hiljem viskab mõne huvitavama valguse ja siis saab kiirelt varem valitud kadreeringu ära teha. Algselt proovisin niisama käest. Siis võtsin juba tõsisemalt asja ette. Panin fotoka statiivile - klõps, keerasin polarisatsiooni filtri ette - klõps ja kuna vesi virvendas ümber lehe, arvasin, et võiks ka võimalikult pika säriga proovida, et lehe ümbrus pehmeks saada - klõps..........tskk. Paar kaadrit veel ja siis võtsin ette paaritunnise matka, et kõik selle paiga seitse järve üle vaadata. Kui tagasi jõudsin oligi magus aeg käes kuid mitte enam sellele kupulehele. Taevas, mis praegusel pildil peegeldub eheda sinisena oli lillakas, samuti olid seal mõned pilvetupsud, mis rikkusid pildi puhtust ning leht ise oli täiesti varjus.
Kodus valisin umbes 10 kaadri hulgast ühe välja, parandasin RAW konverteris säri ja lisasin tiba saturatsiooni.
Looduspilt.ee-sse saatmises polnud ma algselt üldsegi kindel, sest motiiv on ju võrdlemisi tavaline.
Lõpetuseks tänan "7 vaadet" meeskonda ja soovin neile tohutut lugejaskonda.
Tarvo Tiivits"Gradient"
Kes jäi pildile?
Paljudel õpilastel on tänaseks päevaks suvevaheaeg kestnud juba rasvased kaks päeva. Vaheaega sisustavad kõik erinevalt. Kes magab, kes vaatab telekat, kes loeb, kes läheb vihmakätte pildistama. Mina läksingi maakodus aeda vihmasabina kätte lähivaateid noppima, kuid vist läksin alt objektiivi valikuga. Sellest tulenevalt jäid pildile vaid üksikud osad. Nüüd kui olen toas, kuivas ja soojas, ei mäleta, mis taim või loom jäi pildile. Oskaksid ehk kallid lugejad mulle öelda, kes jäi pildile? Niipalju veel vihjeks, et kolmas ja neljas pilt on omavahel seotud.
Madis Pilt
Foto: Erakogu
1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Eluaeg olen elanud kandis, kus mets on ümber aga tõsisem kokkupuude loodusega oli siis, kui peegelkaamera soetasin. See oli 2006. aasta novembris. Esimesed pool aastat möödus loodust kaamerat ja tehnikat tundma õppides. Esimesed arvestatavad pildid hakkasid tulema 2007 aasta suvel.
2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Mõni aasta tagasi, kui ma alles õppisin kaamerat ja loodust tundma, siis sai põdrale põllul järgi joostud. Lootsin, et ta suvatseb seisma jääda ning mul on võimalus temast pilti teha. Seda võimalust aga ei tulnud ning otsustasin jälitamise lõpetada. Kogu seda tegevust jälgis pealt põllu äärsele teele lapsega jalutama tulnud naisterahvas. Ma nüüd ei tea, mis tema asjast arvas aga mind pani muigama küll.
Kõige täbaramad juhtumised on vast ikka kukkumised. Ükskord, kevade keskpaiku, sai mööda jõe kallast käidud kobrast otsimas. Astusin vähe libedamale pinnale ja enne kui arugi sain olin nabast saadik jões. Teine, vähe valusam juhus, oli see aeg kui rebasekutsikad otsustavad urust väljas käima hakata. Turnisin nende pesapaiku otsides ühes põlluäärsel kivi hunnikus. Astusin ühele suuremale kivile, mis otsustas jalge alt ära veereda. Selle tulemusena sai üks üsna valus kukkumine üle elatud. Õnneks olen ma suutnud alati nii kukkuda, et tehnika viga ei saa.
3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Kõige enam köidavad mind ikka metsloomad. See talve lõpp sai lindudele üks söögiplats tehtud ning ei hakanud seal varjes passideski igav. Vahepeal proovisin ka lainurgaga maastiku pildistada, aga ei olnud mul see aeg püsivust – kiskus metsapoole.
4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Kaamera ning mõni objektiiv. Peale selle on mul fotokotis veel toidukile, mis kaitseb tehnikat vihma eest. Kui on mõnda uude kohta või enne hämarat sügavasse metsa minek siis ilma GPS –ita ei kipu väga.
5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kõige parem aeg on ikka tõusu ajal. Aastaajast eelistaks talve. Lemmikkohaks on ikka oma kodukandi mets, mis on ristirästi läbi käidud kuid ei väsi üllatamast. Muidu meeldivad hõreda alustaimestikuga metsad, männikud ning rabad.
6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Unistuste pildiks oleks vanailves koos poegadega kaunil metsamaastikul, ajal mil hommiku- või õhtupäike nende karva paitab. Ilvesepere võib muidugi karu vastu vahetada aga ...
7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Põnevaimaks avastuseks oleks vast vanaemise tarkus. Nimelt ühekorra suutis ta mul mööda metssea karja jälge käies pea täiesti sassi ajada.
Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia)
Madis Pilt "Rebane"
