Ants Tammik

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Loodusega esimest kokkupuudet ei mäleta, aga ma arvan, et see võis olla isaga koos kalale minnes, loodusfotograafiaga puutusin kokku 2006. aastal 3. jaanuaril
kui kolme sõbraga läksime varahommikul põllu peale kitsi otsima, see oli esimest korda kui ma loodust sellise huviga hakkasin jälgima, muidu olin n-ö silmad kinni käinud.
Fotosaagiks oli tol hommikul pildil olevad täpikesed rebasest ja kitsedest.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Kõige täbaram pildiretk oli 2008 aasta sügisel, kui läksin lahemaale pildistama. Kuna olin lootusetult hiljaks jäänud et jõuda pehmeteks loojanguvärvideks mere äärde, olin ma väga rahmeldis ja hooletu oma auto roolimisega (vaatasin, kaua veel päikest on ja kus valgus langeb), seetõttu pöörasin valest teeotsast sisse.
Tagasi õigele teele tagurdades panin autoga vastu puud, sest silmad ei olnud peeglitel vaid taevas. Samal õhtul, mere äärde jõudes kukkus ka veel mobiil merevette ja lakkas töötamast.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Loodusmaastikud.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Talvel peab olema WC paber, raske on asi lumega korda ajada:) ja muidugi võiks alati kaasas olla fotokas.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Päeva ilusaim aeg on hommik; värskus ja kargus on see mis hommikul õue tõmbab.
Aastaajad on kõik võrdselt lemmikud, igaühes on midagi mis paelub.
Minu armas kodumaa on minu lemmik pildistamise paik.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Kohe esimesena hüppas pähe pilt mille peal on eriti udune härmas hommik , ilusate sinakate külmade toonidega ja kusagil väga väikesena eemal on
hundikari :). Üldiselt ei olegi mõelnud unistuste pildile.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Enda jaoks on suur avastus olnud üleujutatud Alam-Pedja, aga neid tuleb kindlasti veel ;)

Pilte autorilt: siit.

Ants alustas ka fotoblogi pidamist: siin.

Taim pildile.

Loodusfotograafia puhul pildistatakse kõike- putukaid, detaile, maastikke, loomi, linde jne. Kõige vähem tähelepanu pildistatavatest objektidest on arvatavasti viimasel ajal saanud just taimed. Taimed ei kao meie ümbert isegi mitte talvel, nad on meiega kogu see aeg ning kõikjal. Loomulikult röövivad nad meie tähelepanu rohkem suvel, sest sel ajal õitseb enamik taimedest.

Antud taime jäädvustasin ma näiteks 1.novembril eelmine aasta. Taim oli peaaegu minupikkune (ligikaudu 1.70meetrit). Selle pildi näol võibki järeldada, et taimesid ei pildistata ainult kevadel või suvel.

Suvel võib taimepilti tehes tuua pildile ka õhtupoolikul nähtava päikeseloojangujärgse kuma, mis annab pildile veidikene vürtsi juurde.

Taimed on ju ilusad, kuid miks neid teistest objektidest siis vähem pildistatakse?

Mina isiklikult kaldun arvama et põhjus miks taimed on vähem tähelepanu saanud fotovaldkonnas peitub just selles, et neid on raskem pildistada. Tihtipeale kasvavad taimed kas kõrge rohu sees või on neil väga palju häirivaid objekte külje all. Mina isiklikult ei poolda tehnikat nimega- 'Mul on kotis käärid, tahad et laenan sulle et saaksid taimeümbruse puhastada?'', seega tuleb otsida ja otsida sobivaid kohti kus taimi pildistada. Mõne rohulible eemaldamine päris kuritegu siiski pole, kuid tõepoolest muruniidukiga kallale minemine on juba äärmuslik.

Antud taim oli õnneks nii pikk, et lühemaid rohuliblesid pildile ei jäänud, seega polnud vaja kääre kasutadagi. ;)

Kas Eestimaal on ilusaid taimi mida pildistada?

Minu arvates on küll. Meil on taimi alates harilikust maltsast lõpetades taimedega mis on range looduskaitse all. Eestimaa taimestik on suhteliselt väga liigirikkalik. Loomulikult pole siin nii palju erinevaid taimi kui kusagil kaugel ning soojal väljamaal, kuid meil on siiski põhjamaine kliima ning sellega võiks olla rahul :)

Võib tõepoolest loomulikult pildistada orhideesid, kuid...
...võib ka pildistada natukene tavalisemaid taimi.

Tihtipeale pildistatakse rohkem haruldusi, sest need lausa paluvad fotograafi, et too kaamera järgi haaraks. Mina ei ole näiteks kasvõi Eestis pildistatud kõrvenõgeseid ilusa taustaga või siis väga huvitavalt esitatult näinud. Niiet pildistagem siiski ka lihtsamaid taimi. Tegelikult see oleneb inimesest ka ikka kui lihtsaks, huvitavaks või haruldaseks ta taime peab. Räägitakse et Eestimaa on väga väike, kuid taimede kasvukohtade mõttes on ta päris suur. Kuna paljudele taimedele sobivaid kasvupaikasid on vähe, siis on Eestis asjad niimoodi, et taimed mis ühes maakonnas on, võivad naabermaakonnas sootuks puududa. Nii tulebki asjaarmastajal loodusfotograafil või siis pühapäevabotaanikul mõne taime leidmiseks kilomeetreid maha sõita. See oleks vast tobe kui kõik Eestis leiduvad taimed kasvaksid ühel hektaril.

Kas taust peab taimepildi puhul olema ühtlane?

Egas tingimata kohe taimepildi taust ühtlane ei pea olema. See tegelikult oleneb taimest, fotograafi ideest taime esitada pildil, ilmast, valgusest ning isegi taime ümbruskonnast.

Kui on kavas esitleda ühte õit, siis tuleks muidugi kasuks vast kui taust ühtlane on, kuid kui on tahtmist esitleda taime omas keskkonnas, siis see vajalik eriti pole ning võib ka seljuhul ümbruskonna pilti sisse tuua. Tihtipeale on piltnikud tüdinud nö. dokumnentaalkaadritest nii taimede kui ka muude pildistatavate objektide puhul ning kui midagi muud parasjagu pildistada pole, siis hakataksegi katsetama, mis on minumeelest ülimalt teretulnud tegevus.

Selle pildi puhul pole vajalik ühtlane taust, kuna see pilt näitab ära Balti sõrmkäpa elupaiga- niidud, aasad.

Selle pildi puhul tuleb kasuks loomulikult ilus ühtlane taust, kuid see pole täielikult vajalik.

Eks kevad on alanud. Lumi on veel hetkel kohati maas, kuid egas need ajad kaugel pole kui esimesed sinililled välja roomavad. Hetkel on juba kohati lumikellukesed väljas. Loodan siis et loodusfotograafid pööravad veel rohkem tähelepanu taimedele. :)

Tausta olulisusest lähipildistamise näitel

Kõik fotograafid teavad, et taust on tähtis pildi osa. Kuid tegelikult on taust eriti tähtis komponent ilusast pildist. Imelise pildi, millel on kõik alates kompositsioonist kuni täpse särituseni kenasti paigas, suudab siiski kole taust rikkuda. Aga niigi saasta pilti kole taust eriti halvemaks ei tee. Ja üksnes hea taust ei päästa kehva pilti. Taust on nagu täpp i peal, mis teeb pildist foto.

Artikli koostasin makrofotograafia näitel väga ilmsel põhjusel - lähipildistamisel on fotograafil tausta kõige lihtsam ise valida. Kõigest pisut muudetud võttenurk võib anda hoopis erineva tausta. Samas ei ole pildistajal selles vallas erilist kaasarääkimise võimalust, kui objektiivi ees on metsaloom - põhimõtteliselt ainsaks variandiks on taust, mille valib loom.

Põhimõtteliselt saab makropiltide taustad jagada kaheks: ühtlased (udused) ja mitteühtlased. Üldiselt on lihtsam kenasid pilte teha uduse taustaga, kuna säbruline taust mõjub häirivalt. Siiski võib tulemus olla väga hea, kui on võimalik panna selline taust foto kui terviku heaks tööle.
Närvilise taustaga pilt. Üle terve kaadri jooksvate heledate oksaraagude pärast hakatakse pilti kindlasti mõnitama. Kui neist mingi tore muster moodustuks, oleks ehk teine asi..

Selline ühtlane taust on alguses täitsa äge, aga on väga lihtsalt saavutatav (kasuks tuleb see, kui põhiobjekti taga asuvad asjad on võimalikult kaugel, kui kasutada lahtisevõitu ava ja kui objektiivi saab millimeetrite poolest vähemalt lühikeseks teleks nimetada). Oma tavalisuse pärast küllalt igav tagaplaan.

See on juba palju huvitavamat värvi taust, mille tegi võimalikuks hoolikas rakursivalik, mis jättis piibelehemarja taha vahtralehe, mis kattis terve tausta.

Taustaõpetus eriti edasijõudnutele - taustal on värvide üleminek. Ehkki antud juhul küllalt hale näide, võimaldab selline kombineerimine saavutada väga atraktiivseid tulemusi.

Taust võib olla informatiivne nagu sellel pildil kiilist - aimatavad lained räägivad sellest, et too putukas armastab elada vee läheduses.

Erinevate taustade püüdmine võib tuua väga põnevaid fotosid ka muidu tavalisevõitu objektidest. Põhiline on katsetamine. Kuna makrohooaeg on looduses kohe algamas, siis soovin indu proovimiseks!

Kunter Tätte

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Suved olen alati Vilsandi saarel veetnud, seega loodus võõrana pole kunagi tundunud. Fotoka järele haarasin küll alles aastal 2004, kuid juba aasta pärast pildistasin oma fotoaparaadiga ja teadsin, et just loodusfotograafia on see, mis mind võlub. Mõjutusi oli mitmeid, mu isa tegeles väheke fotograafiaga ja tal käis ka mitmeid fotograafe külas, kellest üks tõi meile "Loodusfoto Aastaraamatu 2003/2004/2005", mis oli kindlasti üheks motiveerijaks. See raamat tutvustas mulle loodusfotograafia mitmekesisust Eestis ja tõestas, et ka noored suudavad häid pilte teha.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?Halenaljakaid situatsioone on üllatavalt tihti. Üsna ebameeldiv on, kui kõige põnevamal hetkel aku tühjaks saab või seeria parim pilt tehniliselt ebaõnnestub. Nüüd olen juba harjunud sellega, et iga huvitav situatsioon ei pea võrduma väärt pildiga – loodushetki tuleb osata ka niisama nautida. Augusti lõpul oli väga vahvaks elamuseks veetallajate pildistamine. Nad olid tõesti äärmiselt usaldavad, ujusid aeg-ajalt nii lähedale, et oleks võinud isegi pai teha. Rõõmustav tunne, kui lind ei vaata mind kui potentsiaalset ohuallikat.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Olen päris suur linnufänn. Üldiselt ma lähengi fotoretkedele sooviga huvitavat lindu kohata, kuid ega ma seejuures muule loodusele silmi sule. On ka mererandu, mille pildistamisest ma ei tüdine.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Ilma teleobjektiivita ei lähe ma kuskile, aga see on mul nagunii enamasti statiiviga õla peal valmis. Kui ma juba koti võtan, siis panen sinna ikka lainurga ja makrotoru sisse. Loodus on üllatusi täis - ei saa kunagi välistada, et erinevaid objektiive vaja võib minna.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Minu vaieldamatud lemmikud on suveõhtud, mõned pilved võiksid ka taevas olla. Peamiselt kõnnin mööda rannajoont, aeg-ajalt põikan ka männimetsadest läbi. Päris huvitav on ka tormide ajal rannikul jalutada ja lainetemöllu jälgida. Vahest ikka sunnin end päikesetõusu ajal ärkama, kuid kahjuks see väga tihti ei õnnestu =D

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Kunagi ammu tekkis nägemus, et kotka ja rebase vaheline kisma võiks päris võimas olla. Eelmine aasta sattusin Internetis sellise pildiseeria peale, polnud küll kompositsioonilt kõige õnnestunum, ent sisult oli vägev. Nüüdseks olen loobunud situatsioonide välja mõtlemisest. Usun, et ühel päeval loodus ise pakub midagi nii põnevat, millele ei oska mõeldagi. Midagi sellist, mida pole veel keegi korralikult pildile saadud.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Enne loodusfotograafiaga tegelemist ei osanud ma aimatagi, et looduses nii tihe elu käib. Nüüd on mul palju parem ettekujutus pidevast olelusvõitlusest, mis looduses toimub.

Pilte autorilt: siit.

Täna kell 13.44 algas kevad!

Suure-Jaanis oli kevade esimese päeva hommikul (seega tegelikult veel talvel) kaheksa kraadi külma, udune ja päris talvine.

Kevade saabumisega käivitus taas üks igakevadine fotokonkurss, mida veab ilm.ee. Oodatud täna, 20. märtsil, säritatud pildid. Saata võib kuni kolm fotot ja sellega on aega 25. märtsini.
Lingid: fotokonkursi info ja eelmise aasta tulemused.
Edu osalemiseks!

Ja veel - esialgse info põhjal on oodata, et tänasest on LAF 2009 pildid netis vaatamiseks üleval. Kontrollige Looduseomnibussi lehte!

Talvisest ilmast hoolimata on siin-seal märgata selgeid vihjeid saabuvast kevadest.

Vivian Ainsalu

Pilt: Reet Sau

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Loodust olen armastanud sellest ajast saati, kui üldse midagi mäletama hakkasin. Keskkooli ajal sai tehtud esimesed klõpsud Zenidiga, sealt kasvas välja suurem soov loodust pildistada. Paar aastat tagasi sai muretsetud digikaamera ja teleobjektiiv ning sellest hetkest alates olen püüdnud kõik vähegi vabad hetked metsas-heinamaal-mere ääres veeta.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Tõsiselt täbaraid olukordi polegi veel ette tulnud, aga kindlasti võib sääraste alla liigitada ka lood, kus fotoaparaat on näiteks kodus või kotis ning kohtad kedagi või midagi, mille jäädvustamiseks tahaks kas või nahast välja pugeda. Neid lugusid on igal fotograafil kindlasti hulgi. Olin just oma fotoretke lõpetamas ning kaamera oli juba kotis. Märkasin võsas üht kõrrel ukerdavat tigu ning kükitasin seda lähemalt vaatama, mõeldes, kas hakkan fotoaparaati välja võtma. Mõne hetke pärast nägin silmanurgast liikumist. Umbes kümne meetri kaugusel seisis kitsemamma tillukese täpilise tallega. Ei jäänudki mul siis muud üle, kui kiviks maskeeruda ja see vaatepilt endale mällu salvestada.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Kindlasti loomad. Kõige südamelähedasemad on kitsed ja rebased. Kuid viimasel ajal olen enda jaoks avastanud ka linnud ning mingil määral ka meremaastikud. Makro seevastu on täiesti tundmatu maa.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Eestimaa heitlikke ilmu arvestades ei lahku ma peaaegu kunagi kodust fotoaparaadi vihmakatteta.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Mai ja juuni, kui loomalapsed värskelt rohelises ja õitsvas maailmas esimesi samme teevad. Valguseks ikka see paljuihaldatud klassikaline kuldne, mida Eestis nii näpuotsast jagatakse, ja kohaks sobivad kõik need, kus loomi-linde toimetamas näha võib.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Huntidest-karudest-ilvestest ei hakka enne unistama, kui kitse hüppepilt tehtud. Olen seda juba mitu suve jahtinud, kuid soovitud tulemust pole veel saanud. Tõenäosus, et kits unistuste keskkonnas, unistuste valguses ja unistuste poosis pildile jääks, on tegelikult kaduvväike ning nõuab lugematuid suvehommikusi ning –õhtusi retki sellesse väljavalitud „stuudiosse“.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Kahekõne loodusega on kõige tõhusam vitamiin.

Pilte autorilt (Rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

''Sokk''

Õhtu märgistajaga

Eks suviti toimub igasugu huvitavaid seikasid, kui on juhtumisi muidugi vähekenegi viitsimist välja kiigata. Nagu kunagi öeldud sai, siis ei ole see BLOGi keskendunud ainult tehnikajuttudele, seega kirjutaksin siinkohal ühest põnevast juhtumisest, mis leidis aset juulikuu märjal ning niiskel õhtul, sest terve päev oli parasjagu vihma alla kallanud. Kuna oli tõesti terve päeva kallanud lausvihma ning sai ka terve päeva toas istuda, siis oli kihk välja minna suur. Võtsingi siis käigu ette kella kümne paiku õhtul, mil päike oli juba loojumislainel. Peatusin paljude kõrte lähedal, et tilkasid pildistada. Olin üsnagi süvenenud oma tegemistesse kuni kuulsin kõrval metsa alt krabinaid, mis lähenesid kruusateele, kus ka mina kükitasin. Kuna alguses olin tulnud enda maja lähedale pildistama, siis olin ma loomulikult suveilmadele vastavalt valinud tüütute jalanõude asemel pigem midagi mugavamat ning naturaalsemat jalga. ;)
Selle õhtu üks viljadest.

Järsku oli näha ka see nn 'krabinatekitaja', kes mind õnneks märganud veel polnud. Tasapisi liikus ta minust kaugemale ja kaugemale. Ma ei räägi mitte hulkuvast koerast, karust või isegi mitte õhtust käiku tegevast lendoravast. Jutt oleks ühest suuremast sorti rebasest, kes aeglaselt liikus edasi mööda kruusateed, märgistades iga kõrgemat 'kruusaküngast'. Ma otsustasin järgneda sellele elukale tasapisi paljajalu. Tegin vahepeal ka palju testpilte, lootes et ehk saan lähemale, kuid kahjuks pärast paarisadat meetrit põnevat tagaajamist otsustas rebane mulle tagasi vaadata ning lähimasse võssa perutada. Eks mul muud üle ei jäänudki kui tilgapiltidega pimedas kodu poole liikuda magama, et järgmine päev taaskord värskelt loodusmaile liikuda. Vaheapeal kohtasin ka üht naabrit kes rattaga kodupoole sõitis, seega saingi kuulata vana ratta raginat, rukkirääkude koori ning jälgida öösorre lendamas.

Ega muud üle ei jäänudki kui pildistada päikesekuma taustal tilkasid ja kõrsi.

Pildid panka- focus.ee

Kindlasti igal piltnikul on tekkinud aja jooksul hulk pilte, mida kõlbaks ka teistele jagada. Seejuures saades ise, kui pildi autor ka tasu. Pilte koos tekstiga ajakirjadesse müüa oleks tulus, kuid võtab küllalt palju aega ja vajab süvenemist. Enamusel meist aega on vähe ja siis tuleb leida teisi väljundeid, et oma pilte turustada. Aga mis kohta tuleks pildid läkitada, et ka väike lisateenistus hea õnne korral tuleks? Otsides Internetist infot, leiab sellele küsimusele kiire vastuse- eestimaine fotopank nimega Focus. Loodan, et alljärgnev tekst annab ehk natukene parema ülevaate endatehtud piltide müümise Interneti vahendusel.

Kõigepealt pildivalik
Fotovarudes sobrades tuleks rõhku panna piltidele, millel on pildil olev objekt äratuntav. On selleks siis koerad, kakud või lilled. Mulle tundub, et mida selgem ja arusaadavam on pildi sisu, seda parema meelega võetakse pilt vastu.
Ennem piltide saatmist oleks soovitatav teha ka väike eeluurimine focus.ee kodulehel. Ei ole mõtet saata pildi, mis on fotopangas juba esindatud. Leia enda pildikogust uudsed ja säravad pildid- see äratab vaatajas huvi Sinu pildi endale soetada pildipangast.
Digitaalsed pildid tuleb ennem saatmist tähistada kindlasti ka foto autori päris- või kunstnikunimega (n: koer_pildiautorinimi.tif).
Piltide kogus, mida pildipanka saata, ei ole määratletud. Kindel on aga see, et mida rohkem pilte, seda suurem võimalus enda pilte fotopanga kaudu müüa.

Võta julgelt ühendust!
Pildipank Focus ei ole tavaline „pildiladu“, kus võetakse kõik pildid vastu, mida saadetakse. Et pildid jõuaksid kodulehele, peab eelnevalt kontakteeruma elektroonkirja kaudu (info@focus.ee). Seejärel saadetakse Sulle tagasi vajalikud andmed, väikeses formaadis piltide üles laadimiseks. Väikese formaadi alla kuuluvad tavaliselt pikema küljega 600-800 pikslit.
Kui andmed käes, tuleb saata eelnevalt sorteeritud pildid FTP kaudu fotopanka, et sealsed inimesed saaksid omakorda valiku teha sobilikest piltidest, millest neil puudus on.
Järgmise sammuna koostatakse leping, milles kirjas mõlemale osapoolele täitmiseks mõeldud kohustused. Üheks kohustuseks võiks ehk nimetada seda, et pildi müümise eest saab pildi autor viis protsenti üle poole teenitud summast endale.
Koos lepingu sõlmimisega tuleb saata fotopanka originaalkaadrid. Seejärel võid leida juba varsti enda pildid kodulehelt.



Lillepildid on fotopankades hästi minev kaup.

Hülgekaamera alustas!

Juba mõned päevad saab looduskalender.ee vahendusel lisaks sigadele, merikotkastele ja lindude toidumajale vaadata ka hallhülgeid.

..:: Link samateemalisele uudisele Postimehes ::..
..:: Otsestriimi link ::..

Toredat hülgevaatamist!

Rando Tomson

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga? Loodusega olen juba lapsepõlvest saati sinasõber olnud, erilise armastuse sain linnalapsena suviti Lõuna-Eestis vanavanemate juures olles. Fotograafiapisiku andis ilmselt isa, kes armastas oma Zenidiga maailma jäädvustada ja siis seinalt diapositiive näidata, miski selles kõiges lummas. Vahepeal kadus Zenit ja koos sellega ka huvi lapsepõlves pilti teha. Aga süsi oli ilmselt hõõguma jäänud ja lõkkele puhkes see taas alles 2006. aastal, mil imetlusega onupoja (www.keskkond.eu) tegemistele kaasa elama hakkasin. Lõplikult röövis see tore hobi mu südame 2007. aasta kevadel, mil mul oli au ühel järjekordsel fotoretkel vaikselt kaasas lonkida. Kohe pärast seda tuli ka esimene päris oma peegelkaamera ja nii ta läks…

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega? Pildistamine on minu elus suhteliselt uus armastus, seega arvan, et need mainimist väärivad vaimukad ja täbarad olukorrad alles ootavad, et mind üllatada.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam? Hetkel lummavad kõiksugused maastikud, see mõnus ajutöö ja hinges tuhnimine, et kuidas tänasest situatsioonist pildile maksimumi anda. Samas ei välista, et ühel hea päeval ka loomade tegemistele rohkem tähelepanu pöörama hakkan. Kahjuks nõuab see märksa suuremat pühendumist ja ajaressurssi, millest praegu just kõige rohkem puudust tunnen.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed? Pildistama minnes eelkõige varustus, millest jõud ja mõistus üle käib. Mitte ei saa aru tegelastest, kes endale peegelkaamerad ostavad ja siis aastaid automaatre˛iimis plõksida vihuvad, ressursi raiskamine.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks? Stampvastus oleks, et ikka need magusad hommikutunnid, aga tegelikult motiveerivad mind pea kõik paigad, kus saab nii kaua viibida, et see koht kõnetama hakkaks ja siis leiab ilmselt igal hetkel midagi, mis pilti väärt.

6.Unistuste pilt näeks välja milline? Kui vaid teaks...

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta? Sellest ajast, kui mäletan tänapäevani olen pea iga kord looduses viibides midagi põnevat avastanud, patt oleks midagi esile tõsta. Aga veidi maailmas ringi rännanuna on põnev võibolla see, et mitte kuskil mujal pole midagi sellist, nagu on seda Eesti loodus.

Pilte autorilt: siit.

Ilm ja pildistamine

Loodusfotograafile on ilm väga oluline - sellest sõltub palju: näiteks valgusolud, säriaeg ja pildistaja tuju. Pilves ja sompus ilm ju eriti kaamerat kätte võtma ja loodusesse minema ei kutsu. Olenevalt aastast ja aastaajast võib aga sellise ilmaga perioode Eestis päris palju olla. Samas kui võrrelda mõne teise maailma paigaga - näiteks Lõuna-Inglismaaga, kus pilves, tuuline ja jahe on suurem osa aastast, siis võime üsna rahul olla. Eesti on ilma mõttes tegelikult nagu ideaalpaik - meil on neli(kohati viis:)) aastaaega ja absoluutselt igasuguseid ilmaolusid, mida ette võib kujutada. Tõsi, viimaste aastate talvedega päris rahul ei või olla - natuke liiga vähe on olnud lund ja külma. Tõelise talve otsijad on pidanud Lapimaale minema, aga kel on olnud tahtmist ja aega, on saanud ka kodumaal teha korralikke lumiseid talvepilte.
Suure-Jaani kandis peale 28. veebruari öist lumesadu

Pildistamine erinevates ilmaoludes paneb proovile ka fototehnika, mida ekstreemsete olude eest kaitsma peab. Kaamerad nagu muu elektroonikagi on eriti just niiskuse suhtes väga tundlikud, seetõttu tuleks ettevaatlik olla, kui taevast midagi alla tuleb ja ka talvel fotokat tuppa tuues. Et suurest temperatuurikontrastist kaamera sisse vesi ei kondenseeruks, tuleks see tuppa tuua fotokotis või siis tihedalt suletud kilekotis. Ka vihmasajus pildistades võib kilekott kasulikuks osutuda - sellega annab vähese vaevaga kaamera veekindlamaks teha: koti põhja auk objektiivi jaoks ning kilekott üle objektiivi ja kaamera tõmmata. Kuigi vihmane ilm pildistamiseks eriti meeldiv ei tundu, tasuks teinekord sellisegi ilmaga kaamera kätte võtta. Vihmas tehtud pildid tunduvad ka meeleolukamad ja meeldejäävamad (võib-olla sellepärast, et neid tehakse vähem kui ilusa ilma fotosid:)).

Lepalehed juulikuises vihmasajus

Kuigi Eestis võib esineda igasugust ilma, on enamasti siiski ülekaalus pilvise taevaga päevad. Seda enam tuleks hinnata neid kordi, kui selges taevas särab päike. Sellise ilmaga oleks lausa patt toas istuda. Suvel tuleb meeldivaima valguse saamiseks küll varakult uni lõpetada, kuid tõenäoliselt on saadavad pildid varajast tõusmist väärt. Selge suvehommiku valgus lihtsalt on ilus :)

Metskits varahommikustes päiksekiirtes

Keda kuulata?

Loomulikult võiks kuulata Fred Jüssit. Selleks tuleb veebibrauser suunata võrgupaigale http://www.ylikool.ee/et/13/fred_jyssi ja hoolega kuulama asuda.

______________________
Kui kuulasin 'Linnud muusikas' loengut, elavnes muidu rahulikult magav kass suitsupääsukese laulu peale ja tundis kahtlast huvi kõlarite vastu..

Merily Salura

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Olen terve elu looduses liikunud, metsas käinud.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kõige täbaram olukord oli, kui ma kraavi kaldal sokku luurasin. Loom sõi rahulikult, mina hiilisin lähemale. Olin talle juba üpris lähedale jõudnud ja tõstsin kaamera, et pilt teha. Siis aga märkasin, et sokk on väga pinges ja vaatab hirmunult eemale. Sekundi pärast põgenes ta metsa. Mina ei saanud aru, milles asi. Äkki märkasin, et mööda teed läheneb punase jopega jooksja. Sellest sokust ma pilti ei saanudki.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Kõige enam meeldib mulle pildistada elusolendeid- loomi, linde, putukaid.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Teleobjektiiv - kui seda kotis pole, siis kindlasti juhtub mu teele mõni metsloom või haruldane lind.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Mulle meeldivad suveõhtud, loojanguvalgus ja lemmik pildistamiskoht on mets.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Unistuste pilt on loojanguvalguses hiiri jahtiv kakk.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Põnevaim avastus on, et looduses võib palju näha ja avastada, kui vaid oskad vaikselt liikuda ja teraselt kuulata.

Pilte autorilt: siit.

Huvitavat vaatamist öötaevahuvilisele: The World At Night

LINK: http://www.twanight.org
Otsisin huvitavaid pilte öötaevast ja leidsin selleks väga hea veebipaiga, kus on tohutu arv erinevaid pilte. Põnevaks teeb lehe see, et sinna on koondatud erinevate fotograafide tehtud pilte, mis on pärit asukohtadest üle maailma. Lisaks on iga pildi all lühike kommentaar, kust sageli leiab muu jutu kõrval ka fotograafi kodulehe aadressi.