Viis vaprat varblast

Põldvarblased kössitamas oktoobrikuises niiskes sügises. Sulestiku värvuse poolest sulanduvad nad hilissügisesse päris hästi. Justkui olekski see nende lemmikaastaaeg.

Fotokonkurss "Püüa välku!"

Energia avastuskeskus ja ajakiri «Loodusesõber» kuulutavad välja fotokonkursi "Püüa välku!"
Selle konkursi teeb huvitavaks asjaolu, et võistlus kestab terve aasta, kuna loodusliku välgu tabamine on väga pingutustnõudev tegevus ja võtab aega.
Võistlustöid saab saata jooksvalt meilile info@energiakeskus.ee
Kokkuvõtteid tehakse 2010 aasta lõpus, kus saadetud tööd riputatakse ülesse kodulehele ning žüriiliikmed avaldavad oma otsused. Kellel sahtlis foto äikesest või pikse poolt tekitatud kahjust, võtku aga julgelt konkursilt osa!
Rohkem infot

Võistlusel ei ole lubatud fotomontaaž!

Külmast võetud

Eile sai üle pika aja öösel tähti pildistada ja selge taevas andis lootust hommikusele härmatisele. Ja ei pidanudki pettuma. Hommikul oli kõik maa oli ilus valge - mõnus karge hommik, mida pole tükk aega tunda saanud. Nüüd võiks lund ka tulla:)

Natuke hiljaks olen oma päevapildiga jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi:)

Tõkkejooks ehk 'the hurdless'

Ennem Hüpassaarde liikumist tuli lihtsalt korraks jälgida taevaste jõudude valgusemängu. Pildil paistavad puud, mis on tänu kobraste elutegevusele kõvasti kannatada saanud. Kõik puud oleks seal kohapeal justkui teatud tüüpi koolnud, kelle hinged pole rahu leidnud. Ma loomulikult siiamaani usun, et ka puudel on hinged, kuigi see ei pruugi üldsegi ju tõele vastata. Tore mõte vähemalt. Et jõuda Hüpassaarde õigeks ajaks, olekski vast tulnud ette võtta säärane tõkkejooks mööda võsasid, et jõuda nö. 'magusaks ajaks'. Ega tagantjärgi võin öelda, et sellest kõige 'magusamast ajast' õnnestus ilma jääda, küll aga oli järgmine hommik samuti magus ning seda me enam maha ei maganud.

Tuttav kuju

GDT European Wildlife Photographer of the Year 2009 konkursil hindas žürii selle pildi jäälinnust tiitli 'Highly commended' vääriliseks kategoorias Looduse stuudio.

See pilt ei sündinud üldse ettemääratud stsenaariumi järgi. Eesmärk oli pildistada jäälindude paaritumist ja kui õhtupäike läbi puulatvade vastu hakkas paistma, siis tegi algul meele mõruks küll. Kui päike veelgi laskus ja ainult vee peale paistis, siis kergitasin natuke oma statiivi, et vesi taustaks saada. Säritasin vee sillerduse järgi ja oligi selline tulemus käes. Hää oli, et ma positsiooni vahetama ei hakanud, sest sel õhtul jäälinnud ei paaritunudki :)

Aivar Sokk

Pilt: Erakogu
1.Kunas ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Ega väga täpselt mäleta, millal oli see kõige esimene kokkupuude, aga lapsepõlv möödus ikka maal. Seega vahetu kokkupuude loodusega oli iga päev kui sai naabripoistega metsas kolatud, onne ehitatud ja metsloomade jälgi uuritud.
Kuna elasin pikalt Saadjärve ääres, siis üks lemmiktegevusi oli kalapüük. Mäletan, et juba siis ronisin vabatahtlikult varahommikul üles, et kalale minna.
Huvi fotograafia vastu tekkis aastal 2002, kui soetasin oma esimese kaamera (seebikarp) Olympus D550Z / 3 MP. Mõnes mõttes on mul kahju, et huvi tekkis alles siis kui algas digitaalfotograafia võidukäik. Oleks tahtnud tunda filmi võlu. Vahepeal sai veel üks kaamera Olympus 770UZ / 4MP ära proovitud. Aga tõsiselt olin viirusesse nimega „fotograafia“ nakatunud siis, kui 2005 aastal muretsesin endale esimese peegelkaamera Nikon D50kit / 6MP. Selleks ajaks oli ka kindel, et lemmikteemaks saab loodusfotograafia.
Kuskil 2006 aastal liitusin „Looduspilt“ seltskonnaga, mis on minu (pildistamise) arengus tohutut rolli mänginud.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Võibolla see, et paar aastat tagasi sai ühel tuisusel ja külmal talvehommikul Kirna matkarajale mindud. Jõudsin oma matkal kuskil poole peale kui märkasin jõe ääres minki toimetamas. Laskusin kiiresti põlvele, et mind ei märgataks ja hakkasin pildiotsijast minki otsima. Aga oh õnnetust. Vahepeal oli lumi objektiivile sattunud ja pilt oli totaalselt udune. Rahmeldasin siis lapiga ja püüdsin meeleheitlikult klaasi puhtaks saada. Samal ajal silmanurgast jälgisin kuidas mink järjest minu poole tuleb (kuskil 10 meetrile), tagajalgadele tõuseb ja mind jõllitab. Mina samal ajal meeleheitlikult proovin oma objektiivi puhtaks saada. Mink uudistas mind mõned sekundid ja kadunud ta oligi. Pärast mõtlesin ,et mitte mina ei jälginud mingi tegevust vaid mink jälgis ühe kobakäpast fotograafi tegevust.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Üldiselt olen kõigesööja ja proovin kõike, mis loodus pakub, pildile saada. Oma pilte vaadates tundub, et olen kõige rohkem lähivõtteid ja maastiku pildistanud. Lindude ja loomade jaoks pole kahjuks piisavalt aega olnud kuigi tahaks ka neid rohkem pildile saada.
Viimasel ajal on mind haaranud panoraamide tegemise hullus. Üritan igast olukorrast panoraami saada.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Tassin enamasti kogu varustust kaasas. Aga kindlasti pevad LAETUD akud kaasas olema.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Pilti saab peaegu iga ilmaga teha. Lihtsalt peab hea idee olema. Samas idee tekib väga tihti spontaanselt ringi uidates ja loodust jälgides. Aga eks need paremad pildid on ikka kõige magusama (päikesetõus või loojang) valgusega tehtud. Aastaaegadest lemmikut pole. Väga ei meeldi sellised sombused ja vihmased sügisilmad. Pildistamiskoht sõltub paljuski valgusest, aga mulle endale meeldiks kui oleks mingi veekogu läheduses.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Lendorava siluett kuu taustal. Tundub päris võimatu, aga unistada ju võib.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Iga õnnestunud pilt on avastus, mis paneb südame kiiremalt tööle ja toob naeru suule.
Aga avastada on meie loodust veel väga palju. See annabki indu ja tahtmist ikka ja jälle kaamerat haarama, et kõike seda jäädvustada.

Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia)

''Kiskja''

''Lume lummuses''

Teravussügavus

Käesolev tekst on vajalik inimesele, kellel on kasvav huvi fotograafia vastu. Olgu algaja või vana tegija, üle korrata ja puust-punasest ette teha ei ole liiast. Tähtis on, et mõiste teravussügavus omandab arusaamise ja hakkab toimima.

Tõeliselt fookuses on digisensorist ainult ühel kindlal kaugusel asetsev pind, sellest ees- ja tagapool on fookusest väljas, mingi piirini paistab ala veel selge. Selle terava vahemaa piiride vahel olevat ala nimetataksegi teravussügavuseks.

Enne pildi tegemist teravusutab kaamera objektiiv alati mingile kindlale kohale. Teravussügavus väljandab seda, kui suur ala pildil on teravalt välja joonistatud. Kui teravussügavus on väike (avaarv väike nt. f2,8), siis on terav ainult piiratud ala võtteobjekti ümber. Kui on soov pildil kogu ala teravalt saada, kõige lähemast esiplaanist kauge tagaplaanini, peab teravussügavus olema suur (avaarv suur nt. f16). Mida suurem on teravussügavus, seda suurem on terav ala pildil ning mida suurem on avaarv, seda väiksem on ava ja seda vähem valgust jõuab kaamera sensorile.

Olen kasutanud suurt ava (väikest avaarvu f4) lindude ja loomade pildistamisel, kui olen soovinud objekti paremini esile tuua ja tausta enam-vähem udusena hoida. Maastike pildistamisel kasutan enamasti väikest ava (suurt avaarvu f16), sest soov on pilt esiplaanist tagaplaanini teravana hoida. Põnevaid tulemusi saab ka siis, kui kasutada vastupidist avasuurust loomade ja maastiku pildistamisel.

Teravuse ulatus sõltub teravussügavusest ja see omakorda objektiivi pikkusest ning valitud avaarvust, millega pilti teed. Mida lühem on objektiivi fookuskaugus, seda suurem on objektiivi teravussügavus. Ning mida rohkem on objektiivi millimeetreid, seda väiksem on teravussügavus.

Teravussügavuse uluatuse määravad:

*ava suurus: mida suurem on ava, seda pikem on teravussügavus

*objektiivi fookuskaugus: mida suurem on fookuskaugus, seda väiksem on teravussügavus

*objekti kaugus objektiivist: mida kaugemal on objekt, seda suurem on teravussügavus

Teravussügavuse eelvaade. Digitaalpeegelkaamerate omanikud saavad kasutada unikaalset võimalust teravussügavuse eelvaateks, juhul kui objektiivil on elektrooniline juhtimine. Teravussügavuse eelvaatenupp tagab võimaluse hinnata millise teravusega pilt välja näeb, kui oled vajutanud päästikunuppu. Lahtise avaga pildistades pole mõtet eelnuppu kasutada, sest siis näeb viewfinder`ist nagunii seda ala, mis digitaalsensorile jäädvustatakse. Kui ava on koomale keeratud siis ei tõmmata elektroonilise juhtimisega objektiividelt ava enne kokku kui pilt tehakse selleks, et näha milline pilt reaalse ava suurusega tuleb, peabki teravussügavuse nuppu kasutama.

Kui osata teravussügavust oskuslikult kasutada, võib saavutada jalustrabavaid tulemusi.

Head katsetamist teravussügavusega ja meeldejäävaid fotosessioone!

Ülemine pilt on tehtud lainurkobjektiiviga @12mm ning avaarvu valisin f9, et terav oleks pildil nii esi- kui tagaplaan. Alumine pilt on tehtud samast kohast normaalobjektiiviga @112mm ning avaarvu valisin f9, kuid ei saanud kõike pildil teravaks. Seega, teravussügavuse määrab objektiivi fookuskaugus: mida pikem on fookuskaugus, seda väiksem on teravussügavus.

Vasakpoolne pilt on tehtud lahtise avaga (väikese avaarvuga f4,5), samast kohast parempoolne pilt kinnise avaga (suure avaarvuga f18). Märkate erinevust?

Eesti Looduse fotovõistlus 2009

Ajakiri Eesti Loodus ja MTÜ Loodusajakiri kuulutavad välja Eesti Looduse fotovõistluse 2009. Fotode esitamise tähtaeg on 31. oktoober 2009. On viimane aeg enda pildivarud läbi vaadata ja meeldejäävamad hetked kokursile saata. Kel pilte ei ole, veel on aega tiiru looduses teha ja hetki jäädvustada. Konkursitingimustega saab tutvuda aadressil http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/teema16. Eelmise aasta töödega saab tutvuda siit.


Edukat osalemist!

Tõrudefitsiit

Eelmisel sügisel, kuna on tehtud ka see pilt, oli tammetõrusid tohutult. Tõrurohke sügis lubas pasknääridel pidu pidada. Sel aastal on teisiti; ma ei tea lähikonnas ühtegi tamme, kellel oleks palju tõrusid.

Kullas

Kullavalguses salu-tähthein(Stellaria nemorum) nautimas päeva viimast kuma. Jõudsin aasale viimasel hetkel- veel oli valgust, mida talletada. Heidsin pikali, et nautida igat pakutud hetke. Nina ja kaamera päikese poole pööratud proovisin momendiemotsiooni pildile saada. Õrna ja intiimset kaadrit kaunistas õis.

Oktoobrilobjakas

Sügisene lumesadu on teinekord eriti häälekas. Kui ümbruskond piisavalt vaikne on, võib seda hästi kuulda. Lumesadu, eriti märjemapoolse tiheda lume langemine, tekitab rahulikku ja ühtlast sahinat, langedes puudele ja maapinnale. Tol päeval olid puud veel ka lehes ja lumesahinale lisandus lume raskuse all langevate lehtede tekitatud heli, mis esiti tekitas mulje, et keegi krabistab võsas. Lumi krabistas. Lisaks neile kostus veel lähedalolevate puude juurest tilk-tilk-tilk, olid ju õhus siiski veel plusskraadid ja lumi tahtis muutuda tagasi veeks.

Meenutusi suvisest reisist

Eelmine suvi sai käidud peale Norra ka teisel pikemal reisil. Nimelt 19. juuli alustasin perega ja veel paari inimesega Eestist autodega minekut ja peamine sihtpunkt oli Pransusmaa, aga rohkemal või vähemal määral sai ka kõik vahepealsed riigid läbi vaadatud. Ma räägiksingi natuke selle reisi huvitavamatest hetkedest ja meeleoludest. Kahjuks ei olnud see reis fotoreis, nii et pildistasin seda, mis teele jäi ja palju parajasti aega oli.

Julge tuttpütt

Esimesi üks suuri üllatusi tuli Austrias. Olime järjekordselt päev läbi sõitnud, kui jõudsime Austrias ühte järveäärsesse kämpingusse. Päev oli olnud palav ja väsitav ning maalilist järve nähes oli kõigil üks mõte - tahaks ujuda! Järv oli paksult rahvast täis ja minu nn üllatuseks ujus sõna otseses mõttes inimeste vahel päris mitu tuttpütti, kes püüdsid kala ja toitsid pisiperet. Ma pole Eestis ühtegi näinud ja ei kujuta ette kui julged nad siin on, aga nii julged päris kindlasti mitte. Üks tuttpütt sukeldus ja tuli ühest ujuvat mehest meeter eemal veest välja. Pilt on tehtud järgmise päeva hommikul ujumissillalt, aga siis nad nii lähedale kahjuks mulle ei sattunud.

Hetked nunnakloostris

Üks meeldejäävamaid ööbimiskohti oli samuti Austrias. Päev läbi oli vihma sadanud, kui jõudsime ühte väiksemasse linnakesse. Hakkas juba pimedaks minema ja vaja oli otsida öömimiskoht. Kõigepealt lootsime, et äkki leiame mõne odava kämpingu, aga kõik mis olid, olid kas karavanidele mõeldud või mingid privaat majadega. Vihmasadu läks aina hullemaks ja otsustasime mõne hotelliga õnne proovida. Järsku nägime silti, mis viitas kuskile retseptsiooni, mis loogiliselt võttes peaks mõne hotelli oma olema. Läksime siis vaatama, aga vastuvõtus oli ehtne nunn. Alguses mõtlesime, et valesse kohta oleme sattunud, aga tuli välja et nende majas saabki ööbida. Mitte küll koos päris nunnadega, aga samas majas küll. Hind oli ka väga krõbe ja selle reisi kalleim hind üldse. Kuna teised sellise ilmaga odavamat kohta ei viitsinud otsida, siis jäime sinna. Ööbimiseks mõeldud maja pool oli tõiesti inimtühi. Väga ei imesta, sest toas oli iga seina peal rist ja voodi kõrval pühavesi. Üsna uudne kogemus:) mis aga asja vingeks tegi oli ülaval asuv suur rõdu ja sealt avanev vaade. See oli küll raha väärt. Hommikul oli ümberringi udu ja pilved. Kaugel paistsid ainult mäetipud.

Mõne aja pärast hakkasid ka kaugemad majad pilvedest nähtavale tulema.




Thun'i pilved

Šveitsis oli jälle üks vihmane ja seekord erakordselt tugeva tuulega õhtu. Otsisime taas ööbimiskohta, mille me Thuni järve äärest ka leidsime. Seekord tahtsime mõnd onnikest, et ei peaks tuule ja vihmaga telki üles panema, aga kuna ühtegi vaba ei olnud, siis tuli ikkagi telk panna. Kui telk üleval, jooksin mina kohe teise kämpingu otsa, kus rikkamad olid oma karavanidele päris järve äärde koha saanud. Kuna tuul oli selja tagant siis eriti lainetust ei olnudki, aga pilved liikusid see-eest väga kiiresti. Asusin kohe pildistama, et loojanguvärvides pilvesid mitte maha magada. Mõne aja pärast oli päris palju uudishimulikke turiste eemalt jälgimas, kuidas üks imelik paljajalu vees kükitab ja suurte imelike filtritega e. kiilfiltritega pilti teeb:)



Õuduste hommik

Pransusmaale jõudsime 25. juulil päris õhtul ja jäime kohe piiriäärsesse matkajate kämpingusse ööbima. Autost väljudes oli esimene üllatus temperatuur...13 kraadi ainult. Meil kõigil oli ainult suviseid riideid kaasas ja ei arvanud, et mägede vahel orus nii külm võib olla. Õnneks oli see ainuke nii madala temperatuuriga õhtu. Hommikul panin äratuse üsna varaseks, et ümbrust pildistama minna, aga ärgates tuli välja, et liiga varaseks olin pannud - väljas oli alles täiesti pime ja tähed sirasid taevas. Kuna mul oli aga üsna külm, siis uni ka ei tulnud ja otsustasin siiski välja minna. Võtsin plaaniks natuke kõrgemale ronida, et ehk saab paremaid kaadreid. Natuke aega kõndinud, jõudsin ühe oletava majani ja äkki nägin õrna valguse käes keset teed musta suurt koera, kes oli minust ainult paari meetri kaugusel ja arvatavasti magas, sest kui ma äkitselt seima jäin, hüppas ta väga ehmunult püsti. Te ei kujuta ette, kui õudne värin must läbi käis. Igatahes hakkas koer mind taga ajama, mis kestis umbes paarkümmend meetrit, mina aga jookisn veel mõned kümned meetrid edasi - ma pole ammu nii kiiresti jooksnud ja sedasi ehmatanud nagu tol korral. Mul tulevad siiamaani külmavärinad sellest ainuüksi mõeldes. Vähemalt sai joostes sooja:) Oleks see sellega lõppenud, aga ei, kui ma peale jooksu seima jäin ja ringi vaatasin, siis nägin endast kümne meetri kaugusel järgmiseid mustasid liigutavaid tompusid. Endiselt oli hämar ja jälle käis judin läbi keha. Õnneks taipasin ma üsna kiirelt, et tegemist oli lageda taeva all magavate matkalistega, kes olid ennast külma eest sügavale magamiskotti lukustanud. Õudne elamus:) Peale seda jätkasin matka üles mäkke.



Pilt on tehtud hetkel, kui päike hakkas esimesi mäetippe valgustama. Selleks hetkeks olin juba tunnikese tenniste ja teksadega roninud - hea, et rada ees oli. Veel tund aega hiljem olin enda üllatuseks juba peaegu mäe tipus, aga millegipärast hakkas rada järjest allpoole tagasi viima - otsustasin otsa ümber pöörata ja kämpingusse tagasi minna. Vaade oli ronimist väärt, aga aeg hakkas jälle otsa saama. Oleks ma teadnud, et järgmine päev tuleb Mont Blanc'il turnida, siis poleks vist sellist matka julgenud ette võtta, aga hea et võtsin.

Salapärane Verdoni kanjon

27. juulil jõudsime Pransusmaal ühe Euroopa suurima kanjoni e. Verdoni kanjoni lähedale, mis on 21 km pikk ja kohati 700m sügav. Kui olime ühes kämpingus telgid püsti pannud, läksin koos vennaga kanjonit uudistama. Enda üllatuseks olime mõne aja pärast 300m kanjoni serva mööda kõrgemale roninud. Vaade läks järjest vingemaks ja ühel hetkel, kui mina parajasti maastikut üritasin pildistada, hüüdis vend: "Vaata...kes see on?". l kanjoni põhjas tiirutas kotkas (pärast tuli välja, et tegemist oli kaeluskotkaga), kes tõusis aina kõrgemale. Kiirelt panin tele ette ja üritasin temast kanjoni taustal mõned pildid saada. Samas ümberringi oli täielik vaikus, mis tegi hetke veel müstilisemaks.


Üks pilt kanjonist endast, mille põhjas lookles kurviline tee.

Veidikene külma, veidikene kuud.

Miks ma antud pildi päeva pildiks valisin? Eks ikka sellepärast, et ootus päris külmade ilmade järgi on ikka paganama suur. Tahaks ikka ka see aasta näha ning ka tunda krõbedat pakast, mis lõhkab ka puid. See pilt on tehtud muidu küll jaanuaris, kuid egas seda nüüd pildilt küll välja lugeda pole eriti võimalik. Suureks üllatuseks on see, et ka oktoobris paistab sinise taeva taustal Kuu ning too Kuu saadab ka suuremal osal ajast minu jalgsimatkasid tagasi koju ennem täielikku pimenemist, seega võib pidada kuud minu kaaslaseks. Ega meie ei saa Kuud endale kaaslaseks valida vaid Kuu valib ise endale kaaslaseid, üldjuhul ei jäta ta kedagi enda seltskonnast välja. Miks on tol pildil muidu tehnilise poole pealt oksad esiplaanil ebateravad? - See on puhtalt taotluslik. Kindlasti on mul ka kusagil kastis pilte, mil esiplaan on terav, kuid esile ei tulnud noil piltidel peategelane- Kuu.

Hall ja rahulik

Vaatasin juba eelneval õhtul, et aknad on väga udused. Panin äratuskella poole neljaks ning ei pidanud pettuma. Oli paks udu nii metsas kui rannikul. Pilt tehtud kell 04:12 (minusuguse unimütsi jaoks paras saavutus :D ). Kompositsiooniliselt pole ma endaga rahul, ent mulle toob see pilt mitmeid häid mälestusi meelde.

Hele härra

Lumekakud on ägedad! Ma usun, et keegi sellele vastu ei vaidle :) Igatahes on neid kuramuse raske avastada. Eriti sellise ilmaga ja eriti isaseid ning eriti siis, kui istumiskohti on palju. Ja Kanadas oli neid palju. Lugematu arv aiaposte, puid-põõsaid ja muidugi ka elektriposte. Taevas on valge, maa on valge ja istuja on ka valge.

Isased on eriti ägedad, sest nemad on täitsa valged. Emastel on mustad täpis peal, mis peaksid neid maaspesitseiajd linde aitama. Ühesõnaga peaks emane kevadel kaugel põhjas pesal istudes meenutama sulamata lume laiku, mis on vihmade ja tuultega juba määrdunud. Isane aga käib aastaringselt ringi nagu valge prints.

Juho Kalberg

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Hm... looduse endaga ehk umbes millalgi pärast sündimist kui ema-isa emb-kumb mind käruga toast välja sõidutas. Kuigi päris metsas ma sündind pole, ikka külakeskuses, algas mets kohe (korter)maja tagant. (Kindlamalt on dokumenteeritud see, mil ma esimest korda külameestega õlut joomas ja kaarte tagumas käisin, kuigi, mina olin siis mähkmetes ja õlut mulle ei antud. Aga see osa pole vist praegu ka väga oluline) Päris esimesed loodusfotograafia katsetused jäävad umbes aastasse 1988, siis ca 10 aastat pea igasugust ebajärjekindlat ja väga hõredat plõksimist Smena, Lomo ja Zenidiga kuni aastani 1998 mil ma sain esimese “välismaa” fotoaparaadi ja mingil põhjusel sain sellega seoses ka tõuke loodust pildistada. Vist tänu Jaan Künnapiga Elbrusel käigule. Ning tegelikult päriselt (no niivõrd-kuivõrd see minu puhul kehtib) alates aastast 2005 või 2006, mil ma avastasin Looduspilt.ee veebikeskkonna.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Sellest ma paraku ei saa delikaatsetel põhjustel avalikus ruumis rääkida.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Seni ja süvenevalt on see ämblike teema olnud - hakkad mööda ühte pidepunkti liikuma ja muudkui avastad ja avastad, eks sellepärast pole ka areaal, kus liigun väga suur, kuid eks asjad muutu.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
No fotoaparaat võiks ehk sel puhul alati kaasas olla ;) Teisalt, eriti algusaegadel tundus, et nii kui fotoka metsa minnes maha jätad, on kõik kohad loomi täis, üks uhkemas poosis kui teine :) Viimasel ajal jah, tead juba milleks ja kuhu lähed ja nö “saak” on kindlamalt taskus. Eriti makro puhul, modelle on tegelikult kõik kohad täis ja alati.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Õhtuvalgus meeldib enim (eks see vast selline klišee värk muidugi ole), ent kipub nii olema, et pildistamisele ja sättimisele kulub terve päev ja õnnestunud kaadrid hajuvad kogu selle ulatuses. Elustiilist ja seotusest tigituna on looduspildi jaoks kujunenud parimaks ajaks ikka suvi, talvel tegelen rohkem mittelooduspildi teemadega. Kuna lemmikelukohad asuvad Hiiumaal ja Lääne-Virumaal siis tingivad need ka lemmikkohad – lihtsalt need on nüüdseks enamvähem selged ja ma kipun juba teadma kuhu täpselt lähen. Enamus mu pilte on võetud ca 500m kuni kilomeetri raadiuses “staapide” ehk maakodude maakodude ümber, kuna need asuvad lihtsalt keset metsa (no väheke liialdades ;) ). Niisama jalutan loomulikult ka kaugemal ja ka palju kaugemal.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Arusaadav, „õiges" valguses pilt hüpikämbliku hüppest sööda järele või kahest - kolmest maid jagavast hüpikämblikust (mitte et ma vägivaldse loomuga oleks ;) ). Muidugi, eks tahaks ka karuoti koos perega, kes mu maakodu läheduses elab, kord pildile saada, seni on minu rõõmuks jäänud aia tagant vaid nende sõnniku koristamine.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Hüpikämblike värvimuutus sekundite jooksul vastavalt keskkonnale. (kogu looduse kohta on seda ehk paljuks pidada ;)

Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia)

''Niiditõmbaja''


''Romantik''

Lumi taevast!

Eilne lumesadu Suure-Jaanis, sel sügisel siin juba teine. Tuli tohutu laia lund ja maa kattus õige ruttu valge kihiga. Samamoodi sadasin minagi lund täis ja sadas täis kaamera, aga siiski mulle väga meeldib lumesajus pildistada. Tihe ja lai lumesadu on mu arust võimas vaatepilt, kahjuks pildil on seda raske nii ülevalt jäädvustada, kui kohapeal tundub. Äkki videoga peegelkaamerad on siiski väärt asjad?

Tipus

Paar nädalat tagasi käisin Antsuga Rabivere rabas maastikut filmimas ja pildistamas. Kohe kui esimese laukani jõudsime lendas meie nina alt üks teder eemale männi latva. Kodus käis isegi korra peast läbi, et mis ma sellest telest ikka kaasa tassin, aga hea et tegudeni ei jõudnud:) See pilt meeldib just selle männi kuju pärast - eriti korrapärase ladvaga teine, ainult väikese rosinaga:)

Tõnis

Väike taim

Tihti meenuvad möödunud suve hetked, kui käisime koos sõpradega matkamas. Viimase reisipäeva õhtu hakkas võtma võimust, kui üks matkakaaslastest kutsus mereranda huvitavat leidu vaatama. Kambakesi objekti uudistades leidsime, et tegu võiks olla taimega. Väga väikese, umbes kolme millimeetri pikkuse väädiga. Koht, kus lible kasvas, oli kondi ots. Taustal Kihnu õhtukuma.

Külmaseened

Olid teised end risust ja rägast läbi tunginud ning seisid külma trotsides raiesmiku serval siiski uhkelt püsti, endal kübarad härmas. Justkui lootes, et talv veel kaugel on.

Wild Wonders of Europe

Eelmisel aastal kutsuti ellu projekt nimega Wild Wonders of Europe (edaspidi WWoE), mille eesmärgiks on tutvustada 700 miljonile eurooplasele Euroopa metsikumaid paiku ja neis elavaid elukaid ning näidata neid Euroopa parimate fotograafide perspektiivist lähtuvalt. Selleks on kokku kutsutud üle 60 tuntud fotograafi erinevatest Euroopa riikidest nagu näiteks Jari Peltomäki, Vincent Munier, Staffan Widstrand, Pal Hermansen, Christian Ziegler jt maailmanimed. Üks peamisi ideid selle projekti juures nägi ette, et kõik fotograafid pildistavad väljaspool oma kodumaad. Nii on raskem loodushetke valida ja peamise visuaali eest peavad hoolitsema need võrratud kohad ja liigid, keda eurooplastele tutvustada soovitakse. Ühesõnaga taheti viia missioonid (pildistamisülesanded, mis igale fotograafile anti) võimalikult lähedale ka tavalisele kõrvalvaatajale. Umbes nii, et nähes WWoE blogis (http://www.wild-wonders.com/blog/) pilte näiteks Teravmägedest, Iirimaa merelindudest või Soome karudest, on igal inimesel võimalus minna neid samu imesid vaatama. Eeltööd tuleb ikka teha, sest kõiki välismaale pildistama minevaid fotograafe toetasid kohalikud nii ideede kui ka kontaktidega. Aga otsing Google’is stiilis „bear photography in finland“ annab kohe otsa kätte. Samamoodi on ka teiste metsikute imedega.



Eestit esindasin fotograafina mina ja Eestisse tuli pildistama Lassi Rautiainen. Me olime nagu vahetuskaup, sest minu ülesanne oli minna Soome Lapimaale. Minu ülesanne oli pildistada Lapimaa muinasjutulisi lumemaastikke ja neil külma trotsivaid sulelisi – habekakku, musträhni, vesipappi ja karismaatilist laanenääri. Lassi ülesanne oli püüda metskitse, tutkaid ja rohuneppe.

Minu veebruarikuistest seiklustest saab lähemalt lugeda siit: SVEN Z.



Lassi käis Eestis maikuus ja tema tegemisest pole pilte ja lugu veel üles jõudnud. Eks tuleb seegi peatselt. Umbes siis kui karupildistamise hooaeg Soomes läbi saab...
Projekti lõputähtajaks oli juuli 2009 – ühesõnaga on missioonid praeguseks läbi ja nüüd tegelevad projekti ellukutsujad: pildimeistreid Staffan Widstrand Rootsist, Suurbritannias tegutsev Peter Cairns ja noor sakslane Florian Möllers lõpptulemuste kokkupanemisega. Esimene koht, kus projekti kohta lugeda saab ja kus uusi pilte näeb on 2010 aasta alguses ilmuv National Geographic ajakiri. Neid pilte tasub oodata, sest neid ei tohtinud mujal avaldada. WWoE veebilehel on üleval tõelised pildipärlid, kuid need on alles nö teise valiku materjal. Seega NGs ilmuv saab olema tõeline maiuspala.



Lisaks NGle ilmub järgmisel aastal suur raamat, mis võtab Euroopa magusamad kohad looduses uhkete piltidega kokku. Kolmandaks hakkab Euroopa pealinnasid mööda tuuritama monumentaalne välinäitus. Ees on põnevad ajad.

Suvi sügiseks, sügis talveks...

See antud pilt on tehtud paar päeva tagasi 11.ndal oktoobril Hüpassaare rabas, Viljandimaal. Egas see aasta polegi lehed eriti värvi näidanud. Värve on tulnud vaata, et kohati lausa tikutulega taga otsida. Tol hommikul sai ärgatud enne päikesetõusu ning raba oli mõnusalt kaetud härmakihiga, samuti olid ka selle kase lehed, mis hakkasid tasapisi päikesekiirte paide tõttu valgest kihist lahti saama. Loodan, et neid härmaseid hommikuid tuleb veelgi. :)

Kivine ja niiske

Pilt on tehtud ühel äärmiselt udusel suvepäeval. Juba keskpäeval voolasid paksud udumassid maa peale. Õhk oli nii niiske, et pidi ikka aeg-ajalt prille ja objektiivi kuivatama. Nähtavust oli ka muidugi vähe. Siin lainurgaga tehtud pildil tundub udupiir isegi kaugemal, kui ta muidu oli.

Suur-Munamägi

Mida rohkem talve poole, seda rohkem tuleb kaevuda eelmise aasta kataloogidesse. Siis juhtub tihti, et leiab selliseid rahulikke pilte, mis esimese hooga on ehk hoiule pandud. Nüüd siin ootuses ja lootuses neid vaadates omandavad pildid hoopis teistsuguse vaatamistasandi. Eelolevaks talveks palun mulle värsket ja kohevat lund! Ja palju!

Sügis - õhtu

Päike vajub metsa taha ja juba on aeg pildiretkelt tagasi tulla. Viimased päikesekiired paistavad ainult kõrgete haabade tippudele raiesmikul. Nende päev on pisut pikem kui meil siin all. Aga teha ei saa muud, kui igatsevalt alt maapinnalt üles latvadesse vahtida.

Suvi läinud, mälestused taga ...

kirja pandud 1.09.2008

Meeli köidavad ka kõige tavalisemad objektid, sest kauaoodatud suvevaheaeg on alanud. Palju huvitavat pildistamist leiab nii maast, õhust, metsa äärest, põllult. Hommikused ärkamised on vahetanud meeleolu - kooliajal unine ja tõrges, vaheajal rõõmus ja energiline. Eks põhjus ikka selles, et võimalik tegelda oma lemmikharrastusega - looduse pildistamisega. Järgnevalt soovingi esitleda möödunud suve pilte ja jagada saadud elamusi ka lugejatega.

Juuni - uudsed detailid jutustamas tervikust

Esimene suvekuu möödus enamjaolt varem tuttavakssaanud kohtade külastamisega ja ülevaatamisega. Üheks selliseks paigaks oli ürgne metsaala Vooremaa naabruses, kus olin varasematel aastatel märganud kauni kuldkinga kasvukohta, kuid pilti ei olnud temast saanud. Tänavu mul vedas – sattusin kohale lille õitsemise aegu. Kuivavõitu kevade tõttu oli metsaoja, mille läheduses käpaline ilutses, peaaegu kuivanud. Lopsakast kuldkingast õhkas aga häirimatult kevadist värskust.



Varastel suvehommikutel käisin uitamas rohumaadel ja põlluäärtes. Vastu tõusva päikese valgust kastepiiskasid uurides avastasin, et tilku udusena jäädvustada on huvitavam, kui neid teravalt pildile saada. Objektiivi ette teravustades sain tulemuseks kujutised, mis on realistlikest eksootilisemad, kuid meenutavad siiski rohuliblesid koduõue murus. Pildil on päikesetõus vaadatuna läbi kastetilga viljakõrrel.

Makroobjektiiviga maapinnal ringi luusides märkasin, et elu kihab putukatest silme ees. Kärsaklased sahkerdavad lehtedel, sipelgad siblivad vahetpidamata edasi-tagasi ning kõigele lisaks asjatas üks mulle tundmatu herilasesarnane putukas savisel pinnasel ja ehitas komakujulist toru. Tegin temaga tutvust. Sentimeetripikkune ja musta-kollasetriibuline herilane, vilgas ja osav süljega niisutatud liivakägara paigutaja. Ilmnes, et tegu oli müüriherilaste perekonda kuuluva liigi Odynerus Spinipes esindajaga, kes on üksikelulised. Müüriherilased ei nõela ega ole inimesele ohtlikud, küll aga halvavad nad astlaga punnpea liblikate röövikuid, kes on nende vastsetele toiduks. Hiljem viivad nad röövikud pesatoru õõnsuse kaudu maa-alusesse auku. Kui röövikud urgu viidud, muneb emane tuimardid pesaõõnsuse lakke ja katab pesa täielikult kinni, enamasti kasutades toruks vajaminevat materjali.
Ülesvõttel on emane müüriherilane töötamas pesakäigu ehitusel.


Juuli - tervikut ilmestamas südasuvised motiivid
Juulikuus sain küllaga kasutada lainurkobjektiivi, et Eestimaist silmarõõmu avaramalt talletada. Tervik tõi meeleolu, lähivõtted jäid sellel kuul erilise tähelepanuta. Ilmaga vedas, sest põnevaid valguse ja varju mänge leidus juulikuus ohtralt - oli päikest ja pikseilma, kuid kõige põnevamaks pean kuu lõpus nähtud helkivaid ööpilvi. Salapärased ja ilusad ühteaegu. Vihm ja päike näitasid ennast sellel kuul pea ühepalju, mistõttu pilved said erilise kuju, päevast või kellaajast olenemata. Pilku taeva suunates võis tabada meeleolukaid hetki.

Hilisõhtune äike juuli alguses Vooremaa looduskaitsealal Pikkjärve lõunakaldalt vaadelduna. Loojuv päike värvis pilved erksaks ja andis taevale helki. Taamal mööduvaid süngeid vihmapilvi ilmestasid aeg-ajalt pikselöögid. Õhus oli elektrit ja ilmamuutust.

Iga-aastane Saaremaa reis perega jäi meelde päikesepaisteliste loojangute rohkuse tõttu, eriti kuu lõpupoole. Pildil olev Tagalahe rand meenutab mulle pinnavormilt Harilaidu. Kes teab, võib-olla ka sellepärast, et ühel tuntud loodusfotograafil on Harilaiult sarnane pilt? Igatahes oli soojust ja värve, rannakarpe, mere vaikset loksumist, sooja liiva talla all ja aega vaadata silmapiiri poole. Nagu ühes tõelises suves olema peab.




„Vaata!“ hüüdis isa mulle teisest toas kella poole ühe paiku öösel. „Vaata taevast!“. Poolunes ärgates tegin, mis kästud. Nähes kummalist kuma põhjataevas, jooksin õue. Kiirustamine ei olnud ilmaasjata, sest vaatemäng oli võimas ning samas ka õõvastav, mis lisas vaatamisväärsust juurde. Hiljem lugesin, et päikese poolt valgustatud 75-85 km kõrgusel asuvad „siidist pilved“ on nähtavad ainult suvel ja näitavad ennast 50–70° põhja- ja lõunalaiusel kesköö paiku, ilmudes põhjataevasse valkja või kuldse tooniga.




August- vihma poolest eriti helde
Selle suve august oli üllatavalt vesine ja pilves ilmadega. Niiskem, kui mäletan eelnevatel aastatel olnud olevat. Kuu lõpuks jõudsin järeldusele, et lähivaateid on siiski kergem jäädvustada. Silm oli kolme kuuga harjunud nägema lähemal asuvaid vorme paremini kui kaugel olevaid objekte. Tõdesin, et detaile tuleb osata märgata, terviku silmadega haaramist aga pikemalt harjutada.




Soovõhk (Calla palustris) vihmaveest kogunenud lodulombis Alam-Pedja looduskaitsealal. Vett jätkus metsas taimede peale ja alla. Seavõhule tundus olukord aga meelepärane, kuna tema lehed olid elujõulised ja lopsakad.



Peegeldused on alati huvitavad, sest siis näeb motiive kaks korda rohkem. Kirna matkarajal seigeldes nägin esimesi sügismärke - puude lehed muutsid värvust. Tänu suurele sademete hulgale oli Pedja jõe veetase tõusnud mitmekordselt. Sellist veetaseme kõikumist võib sealkandis näha peamiselt kevaditi, kuid suve lõpupoole on see tavatum nähtus. Fotol Pedja vesi ulatumas suurte kaldapuude alumiste oksteni Altnurga vahitorni juures.

Olen näinud nii aru-, kui kivisisalikku, kes võtavad päikesevanni kas vanal kännul või kivistel kohtadel. Kunagi ei ole olnud võimalust näha seda, kuidas sisalik toitub. Sel suvel aga saabus efektne juhus. Saare järve matkarajal märkasin väikest kasvu arusisalikku, kes ronis männi tüvel ning raputas korduvalt suusolevat suurt saaki, kuigi ämblik ei liigutanud enam ennast. Tõeliselt ürgne vaatepilt, mis meenutab dinosauruse võitlust hiidämblikuga! Fotol arusisalik tabatud saagiga.