Eesti Amazonas- Alam-Pedja LKA

Ka Eestist võib leida eksootikat. Amazonase taolist loodust leiab Alam-Pedja looduskaitsealal, kus on nii looklevaid juuri kui ka vett, mis iseloomustavad hästi ka Lõuna-Ameerika märgala. See pilt on tehtud Kirna matkarajal, vahitorni lähedal. Kuna pildi tegemise ajal oli veetase madal, olid väljas ka suurvee ajal tekitatud süvendid jõekäänakutes. 11.08.2009, kell 14:06.

Statistikat

Aktiivsemat tegevust alustas 7Vaadet blogi selle aasta veebruari alguses, seega on meil vanust juba üle poole aasta ja tundub olevat paras aeg teha väike vahekokkuvõte lehe külastamise statistikas.
Alates 1. veebruarist on külastusi kokku 12 000, kusjuures nagu pildiltki näha, on külastatavus 21. aprillist alates tõusnud natuke kõrgemale tasemele. Selle tõusu põhjuseks on teadaanne 7Vaadet blogist Looduspildi foorumis.

Keskmine külastaja vaatab blogi 2 minutit ja 19 sekundit, selle ajaga jõuab ta külastada 2.02 lehekülge. Päris kiire!

Riikide top10 näeb välja selline:

1.	Estonia	11,438
2.	Finland	95
3.	United States	63
4.	Lithuania	54
5.	Norway	49
6.	Brazil	41
7.	Sweden	39
8.	Denmark	36
9.	Germany	32
10.	France	31

Kusjuures külastajad Soomest veedavad lehel üle minuti kauem kui eestlased! Mind huvitab, kes on need inimesed Brasiiliast, kes meid nii palju loevad - äkki kirjutate endast? Muuhulgas on esindatud ka sellised riigid nagu Malaisia, India, Liibanon, Peruu, Venezuela ja Mauritius. Ilmselt on tegemist juhuslike külastustega.

Windowsikasutajaid on 95%, Maci omi 3.4%, Linuxit kõigest 0.39% ja hämmastavad 7 külastust ehk 0.06% tuleb iPhone omanikelt!

Ekraaniresode osas on pilt üsna kirju:

1.	1024x768		25.54%
2.	1280x800		24.99%
3.	1280x1024		18.62%
4.	1680x1050		13.21%
5.	1440x900		6.15%
6.	1920x1200		3.93%
7.	1400x1050		2.17%
8.	1600x1200		1.43%
9.	1152x864		0.82%
10.	1280x720		0.59%

On natuke murettekitav, et kaks populaarseimat on nii madala resoga. Kusjuures juba 12. kohal peaks olema mingi mobiilseade, sest asja ekraan on 214x140px. Üsna kummalised mõõdud.

Viitavatest saitidest on esikohal muidugi Looduspilt.ee, väga palju tuleb ka zacekfoto.ee'st, lehelind.blogspot.com'ist ja Twitterist. Tublisti viitavad siia ka foto.ok.ee, janekfoto.com, ufoto.net, ivarpello.blogspot.com, vaidofoto.blogspot.com, hispaaniakitarr.blogspot.com jpt. Aitäh!

Ja lõpetuseks otsisõnad, tänu millele meid on leitud (ja tänu sellele nimekirjale leitakse kindlasti veel:D) (populaarsuse järgi): 'Vivian Ainsalu', '7Vaadet', 'Ants Tammik', 'Meelis Kalev Karl Adami', ''Meelis Kalev'', 'Yyhely Hälvin', 'Martin Mägi', ''Alo Eenmäe'', 'http://7vaadet.blogspot.com', 'Sander Hüdsi', 'Põhjanael', 'Kunter Tätte', 'Meelis Kalev ja Karl Adami', '3 päeva looduses'. Üsna huvitav, et tervelt kuuel korral on meid leitud otsinuga 'pärlipüüdjate jaoks on pärlid midagi erilist - pisikesed imed karbi'

Murakas

Kesksuvine murakas keset Eesti suurimat raba - Kuresood(110 km2). See suvi oli ilmselt viimaste aastate üks murakarohkemaid. Mõnes paigas oli neid isegi piisavalt, et natuke korjata ja neist hiljem talveks paar purgitäit moosigi keeta. Mina arvasin et sellist aastat enam ei tulegi, kuigi ilmselt vanad metsaskäijad teavad selliseid aegu, kui metsaalune murakatest kollendas:)

Särav roosa võsa

Õudne tunglemine mööda roosat välja, et jõuda kuhugi. Pärast vihmast ilma on vihmapiisad päikesekiirte abil justkui väikesteks päikesteks transformeerunud. Olen roosas võsas. Tegelikult selle pildi saamislugu nii roosamanna ka pole. Käisin siis ühel laupäevasel väga udusel hommikul mööda lõputut välja, kuni minu kõrvale jäi pealtnäha üks pisike tavaline õis (ohakas). Pealtnäha tavaline, kuid makroobjektiiviga vaadatuna paistis mu silmi hoopis teistsugune maailm, täis roosat sillerdavat võsa.

Põuavälk

Augusti keskel oli paar kummalist õhtut - välgunooled muudkui rapsisid, kuid heli ei tulnud kuskilt. Eks ma olen põuavälku varemgi kohanud, ent omaette vaatepilt on see alati. Tahes-tahtmata jään peale igat sähvatust ka mürinat ootama ning teadupoolest on ootusärevus kõige jubedam. Siin pildil on äiksepilv juba päris kaugel ja nooli praktiliselt enam näha polnud, aga teatud osa taevast valgustas hetkeks ikka ära.

P.S. Vabandan päevapiltide korduva hilinemise tõttu

Mis edasi?

Olen nüüdseks juba päris pikka aega mõelnud ühele asjale, olen püüdnud seda arutada ka teiste looduspiltnikega ning saanud ka neilt mõningaid vastuseid ja mõtteid. Niisiis, me teeme kõik väga ilusaid pilte, jäädvustame mingit osa nö Eestimaa loodusloost. See on ju ülimalt tänuväärne tegevus, ei saa muidugi öelda, et looduspiltnikud kõige ökonoomsemad inimesed on, vaadakem just tänapäeva tehnikat ja mõelgem juba näiteks selle peale kui palju kulub kõige elementaarsemat asja - vett ühe kaamerakere valmistamiseks. Ulme, kuid mitte ökonoomsusest ei tahtnud ma rääkida vaid suunduda just pildistamise ja looduspiltide juurde.

Ütleme et alles 10 aastat tagasi oli valdav osa kaameraid filmiga, tänapäeval on ülekaalus digikaamerad. Olgu need digid siis kas digipeeglid või lihtsalt Fa-karbid. Kuna näiteks Eestis on tänasel päeval seda digit rohkem kui filmi, siis on ka digipiltide osakaal tunduvalt suurem, vaat et koguni isegi tuhandetes kordades suurem. Looduspiltide hulk on nii suur et kindlasti jääb suur osa piltidest ka tänapäeval tähelepanuta. Ma usun, et ka paljud teised on mõelnud selle üle kuivõrd kiiresti on eesti loodusfotograafia arenenud viimase 5 aasta jooksul. Ka see on ju ulme. Kohe tuleb ka probleem.

Meil on palju pilte, kuid mis toimub veel omakorda 5 või 10 aasta pärast, digi süvenedes? Hetkel on minu arvates loodusfotograafia nagu triivival jääpangal, ootamas maaga kokkusaamist. Kuhu on edasi areneda? Kas fotoriistade kergema kättesaamise puhul muutub ka üha rohkem pilte tühisemaks ning kas nii üldse saaks öelda, et pilt muutub tühiseks? Kas hakkame kõik kollektiivselt hindama ning siduma enda mälestustega emotsioone, mis piltidelt õhkub või hindame ka tulevikus edasi rangelt tehnilisi parameetreid? Kuidas hoida tänaseid ja ka eilseid pilte, et neid mitte ei unustataks ning mida teha homsete piltidega? Usun, et see mure on õigustatud. Või ei ole? Mida teie lugejad arvate, just lugejad kes on ka paar pilti klõpsinud kunagi? Palun avaldage enda arvamust, teeks pisikese arutluse selle postituse all. Aitäh.

Norra 2009

Räägin natuke Norra reisist, kus 3. – 18. augutini olin. Selle suve lõpus sai üldse palju reisitud. Põhimõtteliselt ühe kuu olin järjest välismaal. Enne Norrat saabusin just Pransusmaa reisilt ja kahe reisi vahe oli kõigest 4 tundi - kell 2 öösel jõudisn koju ja kella 6-st hakkasin Raplast sõitma, et Tallinnasse Soome praami peale jõuda. Selle ajaga pidin kõik riided puhtaks pesema ja kõik muu korda ajama. Norrasse minek sai kindlaks alles Pransusmaa reisi lõpus, kuna sõbrad otsisid pikalt korralikku autot. Alles sadamas nägin, mis nad siis leidnud olid – Kristjani vana 1988. aasta Audi 100, mis häälitses ja liikus nagu traktor. Kokku oli meid neli: mina, Madis Reimund, Uku Rooni ja Kristjan Mazurtchak. Alguses kahtlesime, kas me sellise autoga üldse Norra jõuame, äkki kooleb juba Tallinnas ära. Lisaks võtsime me kõik reisiks vajaliku toidu Eestist kaasa, kuna plaanis oli võimalikult säästlik reis teha. Autole sobivat katuseboksi me samuti ei leidnud ja tänu sellel tuli lisaks toidule veel kõik nelja inimese matka-, foto-, videovarustus, telgid, magamsikotid ja matid autosse mahutada...võite ette kujutada kui kitsas taga istuda oli ja ega auto ka seda massi väga välja ei kannautud.

Esimene päev oli puhas sõidupäev. Õhtuks jõudsime Oulust edasi üsna Rootsi piiri lähedale ühe kena ojakese äärde, kus otsustasime ööbima jääda. Õhtu saabudes ei läinud meie üllatuseks üldse pimedaks. Teadsime, et seal on valgem, aga ei arvanud, et nii valge. Polaarjoonest kõrgemal olek andis ikka korralikult tunda.

Teine päev oli samuti täispikk sõidupäev, aga sellel õhtul jõudsime juba üsna Norra piiri lähedale, kus läks juba palju mägisemaks ja huvitavamaks. Mina nägin ka esimest korda elus põhjapõtra...tuli lihtsalt maanteel vastu:). Telkimiseks otsisime ühe kena teeäärse koha. Leidsin selle ka kaardilt üles: http://tinyurl.com/mtdvtv. Sain paar mõnusat punast panoraami.

"Punane Rootsi"

Jägmise päeva hommikul oli ka plaan enne päikesetõusu väike tiir teha, aga nagu tavaliselt jäin ma peale äratuskella uuesti magama ja ärkasin alles tund aega hiljem, kui päike oli juba tõusnud. Otsustasin siiski ühe ringi teha ja ei pidanud pettuma, kuna leidsin u. 500 m eemalt ühe mägioja, kus oli palju pisikesi koskesid. Pilti sai täitsa teha, sest päike oli selleks ajaks juba pilve taha läinud ning ei olnud nii tugev ja terav valgus.

Peale pildistamist sõitsime edasi Narviku poole, mis oli meie reisi kõige põhjapoolsem linn. Sinna jõudsime lõunaks, kust ostsime Frostisen-i kaardi. Frostisen on Norra üks suurimatest liustikest, mis katab 25 ruutkilomeetrist ala. Liustiku kõrgeim koht on 1710m ja madalaim 840m merepinnast. Plaan oli õhtuks selle lähedal asuva järve äärde telkima jõuda. Selleks sõitisme liustikule kõige lähemasse linna Sjombotn-isse, kus pakkisme kõik vajaliku kottidesse ja hakkasime mööda orgu üles järve poole astuma. Rada meil põhimõtteliselt ees ei olnud, aga õnneks sõber Uku on kõva orjenteeruja ja teda on raske ära eksitada. Teekond oli kokku 4,8km, mille läbimiseks kulus meil 4 tundi. Kõrguste vahe oli 1000mm. Kohale jõudes hüppasime kohe mägijärve sisse, mis oli umbes 4 kraadi. Hea karastav elamus. Üli malt ilus ja vaikne kohake. Peale selle nägime, kuidas põdrad mööda lumist nõlva alla järve äärde sööma/ jooma jooksid. Ime et nad lumel libisema ei hakanud, sest hoog tundus päris suur.

"Jooksuga alla"

Kuna järv, mille ääres nad sõid, oli juba ise väga fotogeeniline, siis otsustasin hoopis maastikut pildistada. Enne Norrasse minekut unistasin ma peegelsiledast järvekesest, millel peegelduvad loojanguvalguses mäed ja midagi sarnast ma isegi nägin (Sellelt maasikupildilt leiab samuti kõrvaloleva pildil nõlva, kust põdrad alla jooksid).

"Peegel"

Järgmisel päeval e. juba 6. augustil oli plaan 1000m pealt veel 300m kõrgemale minna, et Frosiseni liustikku täies ulatuses näha. Poolel teel ilutsesid paradiisilikult sinised järvekesed ja väikesed kosed. Kuskil nägime me imelikke täppe kaugel liustiku peal, mis tundusid nagu põdrad, aga väga ei tahtnud uskuda, kuna miks peaksid põdrad keset suurt liutuikku olema. Aga telega lähemalt uurides tuli ikkagi välja, et tegu oli põtradega, kes lihtsalt seisid ja hangusid. Umbes 1200m peal nägin ma ühte karja juba lähemalt, kes olid just liustuikule minemas. Ma arvan, et äkki on neil liustikul lihtsalt kergem käia, kuna üsna kitsa riba peal oli valida, kas lumi, kiviklibu või siis liustik ja kõik valisid viimase. Seal sündis ka pilt „Põdrad jääl“.

"Põdrad jääl"

Üles 1300m peale jõudes tegime väikese lõuna ja nautisime vaadet, mis oli tõesti nautimist väärt. Kaardil asub tipp sellel aadressil: http://tinyurl.com/ydmj8p8. Pärast alla minnes otsustasime jala korraks liustikule ka panna, kuna olime sellele nii lähedal. Kaugelt ei paistnud need praod üldse nii suured, kui kohapeal välja tuli. Eelmise pildi peal on hea neid põtradega võrrelda. Sügavus oli kohati ligi 10m. Väga võimsad. Eriti nende sinine toon. Samal ajal, kui mina pragudest vaimustuses olin, nägid teised aga kaugel ahmi jooksmas, mis mul jäi tänu kõrvalolevale pildile nägemata.

Laagriplatsi poole minnes möödusime taaskord ühest maaliliselt järvekesest, mille vesi oli uskumatult sinine.

Alla jõudes kohtusime kohaliku külamehega Vidar-iga, kes oli väga lahke ja pakkus meile kalastusretke fjordil, millest oli raske keelduda. Õnged ja paat olid tema poolt. Paari tunniga saime kolm turska, milledest esimene oli alamõõduline. Kui me aga selle tagasi viskasime, oli kohe kajakas platsis ja kohe kala uuesti veestkinni püüdis. Teine ja kolmas kala tulid mõne sekunilise vahega. Üks oli kilone ja teine kahene tursk. Need puhastas Vidar kohe ära ja kui ta kala pea vette viskas oli äkki merikotkas kohal, kes kala pead kätte ei saanud, küll aga ühe väiksema kala. Igatahes väga järsku oli kohal. Ma pildistasin samal ajal meie ümber tiirutavaid kajakaid, kui äkki oli üks suurem lind kaadris:) Nüüd siis saan aru kuidas Norras kotkaid pildistams käidakse.

"Sinine unistus"

"Kalaga"

Õhtul pakkus mees veel mees öömaja oma haagissuvilas ja praadis meile kala. Sai vahelduseks kuivtoidule päris toitu ka süüa:)

Mägedes veedetud päevad olid vast kõige pildirikkamad päevad üldse sel reisil. Sinna kanti tahaks kindlasti kunagi tagasi minna.

Järgmisel hommikul asusime Trondheimi poole sõitma. Saime umbes 100 kilomeetrit sõita, kui vana auto hakkas endast märku andma - üks jahutusvedeliku toru lõhkes. Aga tänu sõbralikule kreeklasele, kes oma rekkalt jupi toru vahelt ära lõikas, saime auto mõneks ajaks jälle töökorda. See päev oligi puhtalt sõitmise päev. Trondhoimi jõudsime järgmisel hommikul kell 6, aga kuna sealt oli Madisel mingit video jubinat vaja, otsustasime Shelli tanklas telgi püsti panna ja magada nii kaua, kui poed avatakse. Hommikul tiirutasime natuke Trondheimis ringi, aga jubin jäigi ostamata, kuna pühapäeviti olid kõik sellised poed kinni. Sellel päev sõitsime samuti pikalt, et õhtuks Spiterstulenisse jõuda. Spiterstulen on Norra ja kogu Põhja-Euroopa kõige kõrgema mäe (Galdhøpiggen, 2469m) juures asuv külake, kus enamus tippu matkajad ööbivad. Meilgi oli eesmärk järgmine päev tippu jõuda. Aga enne seda läks järgmine jahutusvedeliku toru lõhki:) Kuna oli pühapäev, siis töökodadest abi loota ei olnud, aga TomTom-i järgi sõitsime siiski ühe remonditöökoja ette, et ehk ikkagi leiab midagi. Imekombel sattus sama töökoja peremees korraks töökotta. Tema abiga saime auto jälle korda, aga kuna meil asendustoru kuskilt võtta ei olnud, siis tuli salongi küttesüsteemi toru otse mootoriga ühendada, mis tähendas aga seda, et salongisoojendust enam polnud. Vahepeal natuke jahe oli, aga vähemalt saime edasi sõita. Õhtul jõudsimegi Spiterstulenisse. Söögi tegime telgis, kuna esimest korda reisi jooksul hakkas korralikult sadama. Kahtlseime, kas hommikul üldse matkata saab.

"Hommik mägedes"

Aga hommikul telgist välja tulles oli eriti mõnus vihmajärgne värskus ja kaugemal orgudes paistis udu, mis poolel teel tippu meid täielikult kattis. Õnneks oli seda ainult korraks. Kell 9.30 hakkasime külast minema ja tippu jõudsime 14.00 ehk siis neli ja pool tundi matkasime, aga selle aja sisse tuleb päris mitmed pildistamise ja filmimise peatused arvestada. Mina ja Madis olime varem seal tipus käinud, aga siis ei teadnud ma pildistamiset suurt midagi. Aasta oli siis 2002 vist. Alla minnes hakkas poolel teel vihma sadama, nii et alla jooksmine võttis kõigest 2 tundi, mis aga võttis põlved ikka korralikult läbi.

"Galdhøpiggen, 2469m"

Järgmine plaan oli Vikersundi sõita, kus elavad Madise tuttavad Norrakad, tänu kellele me üldse selle Norra reisi ette võtsime. Nimelt olid nad kunagi Madisele pakkunud, et ta võiks koos sõpradega neile külla minna ja siis saaks mägionnis ööbida. Nii me ka alguses plaanisime, aga läbi Põhja-Norra, mis oli vägagi hea mõte.

Järgmise päeva hommikul jõudsime Vikersundi ja läksime norrakate juurde. Seal pakuti meile maitsvat põdralihaguljašši riisiga. Vahelduseks jälle midagi ülimaitsvat. Õhtul juhatasid nad meid mainitud mägionni, mis asus 100 km läänes 900m kõrgusel mägede vahel. See oli küll ilma elektita, aga see-eest väga hubane ja mõnus.

Hommikul onnis ärgates ei tulnud meeldegi, et vahepeal kõvasti lõuna poole sai sõidetud. Tahtsime päikesetõusul üles ärgata, aga kui kell 4:30 tõusime oli üllatus suur, kuna väljas oli alles kottpime. Alles paari tunni pärast hakkas valgemaks minema. Hommikul avastasime, et välisuks oli kuidagi lahti läinud, nii et toas oli kõigest 13 kraadi. Väljas see-eest 5 kraadi. Välja nagu eriti ei kippunudki. Siiski käisime korra kõrval oleva künka otsas, aga mina ühtegi pilt too hommik ei teinudki. Seda juhtub harva.

Järgmised kolm päeva viibisime onnis. Päeval magasime, käisime 5 kraadises järves ujumas ja jõime ohtralt teed. Hommikul ja õhtul üritasime natuke pilti ka teha. Seal lähedal oli üks väike ojake, millest sai päris ohtralt pilte tehtud. See voolas mõnes kohas huvitavalt mööda kiviplaate. Tekkis tahtmine nende peal liugu lasta, sest plaadid olid väga libedad.

Ühel õhtul käisime selle piirkonna kõige kõrgemas tipus (1318m ja meie asusime 900m peal). Arvestasime, et tunnike kõnnime sinna, kuna onni peremees ütles, et tema läheb täpselt nii kaua sinna üles. Mõtlesime, et jõuame täpselt loojanguks tippu, aga tühjagi – meil võttis ülasminek 1,5 tundi ja start polnud ka päris täpne. Päike oli ammu loojunud, kui mina üles jõudsin. Peremees rääkis veel, et loojangul ronivad põhjapõdrad küngaste tippudesse, kuna seal pidi vähem sääski olema. Lootsime, et ehk näeme vähemalt neidki, aga põtrade asemel olid hoopis lambad. Nagu ka pildil näha, oli ikka üsna pime ja meie olime alles tipus. Kui me ükskord alla hakkasime minema, siis oli juba väga pime. Loomulikult eksisime me ära ja üsna pikalt. Õnneks paistis kuu ja teerada, mille me pika otsimise peale lõpuks üles leidsime, oli natuke isegi näha. Allaminek võttis poole rohkem aega.

"Lambad mägedes"

Veel pilte sellest piirkonnast:

"Loojang lammastega"

"Vaade kaugustesse"

"Kui päike peitu läks"

Reisi lõpuks käisime veel Vikersundis suusahüppetorni vaatams ja vihmaga Oslos. Tagasi Eestisse tulime Stockholm-Tallinn laevaga.

Koos teistega

Oli tore nädalavahetus Osmussaarel. Nüüd juba traditsiooniks saanud sügisene väljasõit ühele äärmiselt huvitavale saarele.
Saarele minnes oli endal üpris tugev haigus küljes, kuid saarel suure tuule käes olles kadus see kui võluväel. Ju on ka teisi ravimeid kui tabletid, pulbrid või vedelikud.
Tuleb lihtsalt teha seda mis meeldib :)

Sellised vabandused ei müü

Sageli võib piltide alt lugeda, näiteks et 'kits tuli tegelikult 10 m peale, aga pilti nii lähedalt ei saanud' või 'oli veel vingemaid momente, aga see pilt meeldis oma toonide poolest' või on pildi pealkirjaks 'Kuldses valguses' ja valgus on tegelikult parimal juhul pruun. See on ju imelik - miks ise luua vaatajale võrdlev kujutlus imelisest pildist, kui tegelik foto on selle hale vari. Minu jaoks on selle vabandava sõnumi sisu selles, et fotograaf ei saanud momendi püüdmisega nii hakkama, nagu lootis. Nii juhtub (minul juhtub väga sageli), aga huvitav on endale seda niisugusel viisil nina alla hõõruda.

Käesaoleva pildi alla käibki just see 'oleks' jutt. Üle järve on üks kuusk, mille otsas käib hiireviu nii tihti istumas, et selle latv on kõver. Aga lähemale ei saa minna, sest järv on ju risti ees. Niimoodi vahtisingi mina hiireviud ja viu vahtis värvulist, kes mööda lendas. Vot naabrimees teeks kõvad pildid sealt. Kaarel, äkki võtad ette?:)

Läheneb fotokonkursi "Märka mind!- 2009" tähtaeg

Juba kolmandat korda toimuva fotokonkursi "Märka mind" 2009 a. piltide esitamise tähtaeg hakkab lõppema. Aeg, mil pildid peavad esitatud olema on 1. oktoober 2009. Jäänud on veel seitse päeva oma pildivarusid kahlata ja huvitavamad jäädvustused välja noppida. Konkursi korraldab Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus.

Täpsem info

Edukat osalemist!

Sünge

Juba mitmendat aastat järjest olen sõpradega suve lõpus või sügise alguses kolmeks päevaks Osmussaarele sõitnud. Nii ka sellel aastal. Seal on alati omamoodi huvitav ja meeleolukas olnud. Loodan järgmine aasta sama traditsiooni jätkata. Seekordne pärl oli vast esimese päeva(18.sept) loojang, mis suutis päris korralikult üllatada. Muidu oli pilves ja päikese horisondi taha minekut ei näinudki, aga kõik mis peale loojangust toimud oli lausa imeline - ees mäslev meri ning terav pank ja taga põrgulikult punane taevas, mis kokku mõjusid väga süngelt.

Värvilist sügise algust teile, mis ametlikult täna kell 00:18 saabus.

Haardel käsi

Jälgisin ükskord Endla rabamaastikku- kidurad männid, madal taimestik ja palju punetavaid marju. Esmapilgul ei silmanud midagi huvitavat, mis oleks kutsunud hetke jäädvustama. Otsustasin kaamera külge keerata oma kõige suurema suurendusega lähedalt pildistamise objektiivi, et näha raba üksikasjalikumalt. Natukene uurimist ja loovat mõtlemist ja leidsingi enale sobiva kujundi- käe. Haardel käsi. Kuid millega on tegelikult tegemist?

Kuldne sügis - kas ka sel aastal?

Mõni aasta jääb eriliselt meelde ilusate sügisvärvide poolest. Üks sellistest oli mullune, mil lehtpuudel domineeris ilus kollane toon, punast oli tunduvalt vähem nagu alati. Mina ei mäletagi sellist sügist, mil kollase kõrval märgatavalt punast oleks olnud. Kollane lehevärv on palju tavalisem, selle põhjuseks on punase ja kollase värvi erinev tekkemehhanism. Kollane tekib siis, kui klorofüll lehes väheneb ja kollane pigment, mis juba lehes olemas on, määrabki lehe värvi. Punane värvus aga tekib siis, kui klorofülli vähenedes toodetakse lehes antotsüaniini, mis muudab lehe punaseks. Kuid selles osas ei ole veel täielikult selgusele jõutud, miks leht peaks punast pigmenti tootma.
Artiklit sellest, miks Euroopas lehed sügisel kollaseks lähevad, kuid Ameerikas punaseks, võite lugeda siit: http://www.physorg.com/news169376021.html

Oled üksinda.

Kell on seitse hommikul. Muideks on ka nädalavahetus, niiet miks ma üldse nii vara üleval olen? Kas ma pole mitte koolinädalast väsinud? - Olen küll, kuid välikemmergut külastades märkasin mõnusat udu. Pidin lihtsalt riidesse panema, paar kommi laualt krabama, hammustama ka pisut gruusia leiba ning läksin oma teed. Udu ja niiskus. Mõnus, kuid mitte inimese jaoks kes mõnusas soojas voodis lesib. Eemal hüppab ja karib sokk. Kas tal pole midagi muud teha tol rahulikult hommikul? -Ei tea. Udu ja niiskus. Kas on veel midagi? - On küll, päike kah juba päris kõrgel.

Tähnik-võrkliblikas

Makro on minu jaoks üsna võõras teema, kuid ilusa tiivamustriga liblikad on mind alati köitnud. See pilt on tehtud ühel tuulisel õhtul, seega püsis liblikas rahulikult paigal ja sain erinevaid rakursse katsetada. Kahjuks ei tahtnud õis paigal püsida, pidin vaiksemaid hetki ootama. Lemmikuks osutus lõpuks ikkagi see standardne kompositsioon, sest siin tuli valgusemäng ja liblika ilu kõige paremini välja.

Algustähe kordusega pildijutud

Murumuna mügar magas mugavalt maiselt mõnusal murul muhedat murumunaund.

Pisike paadivalvur Pille püüdis paleusklikult paliga patsikandja pilku.

Hurmavalt habras hommik hilissügisesel heinamaal hoidis hellalt helisevat heli helgetest hetkedest, heites hingematvat hingust heiteveel.

Sihikindlalt siiras siil Siim silmitses salaja seljatagant silmatorkavat sinises seelikus siilipreilit Siirit.

Peenetundeline Põder-Peep põrutas pööraselt peateed pidi Piritalt Pärnu poole.

Rebane Rein redutas rõõmsalt rahulikul reedel Riisa rabas raskest retkest reisi.

Kõik kuldkollased kuldsed kingad kingiksin kindlalt kallimale kolmapäeva keskpäeval kell kolm.


Mäletan, kui jälgisin suure huviga seda, kui telekast tuli järjekordne lastekas Pipi Pikksukk. Pipi otsis spunki, toda saadet oli päris huvitav jälgida. Kui juurelda selle üle mis see spunk on, siis spunk on arvatavasti samamoodi mitteeksisteeriv sõnagi nagu seda on näiteks algla. Alglaks võime aga selles blogi keskkonnas lugeda laused, milles kõik sõnad algavad ühe ja sama tähega. Eks nende piltide alt leiategi nn alglad.

Tekst ja fotod: Karl ja Meelis

Väike märkus.

Kuuseriisikad

Blogijate tutvustusi on uuendatud. Blogijate tutvustused leiad: siit.

Käige ära Matsalu Loodusfilmide Festivalil ning jagage enda muljeid teistega.

MATSALUFILM.ee

Kes filmifestivalile ei jõua, käigu kindlasti ära marjul või seenel. Tasuks siiski korjata seeni, mida tunnete. Hea on talvel süüa mõni lusikatäis moosi ära.

Läbi vihma

Vahel teeb loodus trikke. Nii juhtus viimasel pühapäeval Tartumaal. Juba kaks tundi enne loojangut oli näha, et pilvefrondi taga on pisike avaus. Ma ei suutnud uskuda, et see ka kahe tunni pärast seal on. Paistis aga, et pilved on paigal ja ootavad lihtsalt päikese laskumist.

Need polnud ka mingid tavalised pilved, vaid tõsised vihmapilved. Sellel motiivile sõites sadas tõsiselt vihma ja taevast allavalguv vesi lisas loodusele värvi. Pildi tegemise ajal sadas samuti vihma.

Siis, kui kõik muutub iga hetkega

Päike on alles tõusnud, aga kinnitust sellele saab ainult kellale vaadates - 6:38 oli see teoreetiline aeg, mil Päike ideaalselt paistva horisondi kohale jõudnuks, aga minul oli mets ees. Kohe on Päikest ennastki näha, aga veel ei paista ta maapinnale. Sel momendil leidsingi kastemärja liidriku. Jõudsin teha kaks pilti hõbeliidrikust, kui juba oligi Päike sealmaal, et paistis ka maapinnale ja hõbeliidrikust sai kuldliidrik.

Tarmo Mikussaar

Foto: Autoportree

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Eks esimene kokkupuude loodusega oli ikka sünnimomendil, kui esimese kopsutäie õhku sisse hingasin. Esimese kopsutäie tolmulestade, bakterite, viiruste, õietolmu ja seeneeostega rikastatud õhku.
Nali naljaks, aga päris üksi, kaugel metsades, hakkasin ma juba õige varakult käima. Nii 9 – 10 aastaselt ehk. Ega ma erilist hirmu ei tundnud. Ei metsas ära eksimise ega ka metsloomade pärast. Looja on mulle päris hea loodusliku orjenteerumistaju andnud ja mis neist loomadest ikka karta. Tavaliselt ju nemad kardavad mind. Meenub küll üks esimesi metsaretki kus ikkagi natuke kõhedaks võttis ja pisike poiss pidi otsa ringi keerama ning metsast varvast laskma. Jõudes ühel järjekordsel metsaretkel ühele ristteele, astus minust paarsada meetrit eespool karu tee peale ja vahtis ringi. No ma mõtlesin, et ma pööran siis paremale, et ega mul sinna otse edasi ei olegi vaja minna, aga kui paremal pool oleva sihi peale ka karu välja tuli ja ringi vahtis, siis otsustasin ikka tagasi minna. Noh, nii igaks juhuks. Niimoodi kahte karu korraga, eri suundades ma polegi peale seda rohkem näinud.
Niisama pilti tegime poisikesest saati. Meie külas oli paar poissi veel keda asi natuke huvitas. Minu isal olid enamus mustvalge filmi ja paberi ilmutamise riistad olemas ja eks teadmisigi sai tema käest päritud. Aparaadiks oli VILIA AVTO. Selles mõttes meenutab tänapäevane digitaalne fotograafia tolleaegset, et fotograaf „ilmutab" ja töötleb ja tihtipeale ka trükib oma fotod ise. Vahepealne värvifilmiajastu, kus pildid tehti valmis mingis kauges ja keerulises fotolaboris, kippus selle päris foto valmimise protsessi tavainimese jaoks millekski kättesaamatuks ja võõraks muutma. Meie oma poistekambaga orgunnisime, ikka nii kvartalis korra, kellegi juures väikse fotopimiku, et vahepeal tehtud filmirullid ära ilmutada ja paberile panna. See oli poole huvitavam kui pilte klõpsida. Eks sai üritatud igasuguseid taimi ja liblikaid ka pildistatud, aga põhiliselt satusid ikka inimesed ja koduloomad pildi peale. Noh nagu tänapäevalgi enamus pilte mida interneti avarustest leida võib. Ega inimene oma olemuselt siis muutunud ole. Ainult maailm ja tehnika on vahepeal edasi läinud.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Eks neid kummalisi ja naljakaid olukordi on ikka ette tulnud, aga neist ühtegi eraldi välja tuua oleks raske. Tavaliselt põhinevad need situatsioonikoomikal mida on siin trükisõnas ehk keeruline edasi anda.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Aeg on näidanud, et kõige enam adrenaliini nõristub mul verre siis kui mõni suurem imetaja lähedusse juhtub. Ei ütle ära ka lilledest ja liblikatest, maastikest ja olustikest. Vahest meeldib lihtsalt mingeid kompositsioone loodusest „välja lõigata" või mingite pinaafaktuuride kallal nokitseda. Vähem olen lindudega tegelenud, on aga neidki pildistatud. Tegelikult pildistan kõike mis silmale ilus või huvitav tundub. Pressifotograafiks ma ei sobi, mulle ei meeldi trügida ja parima võttekoha pärast võidelda.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Fotoaparaat võiks ikka olla. Parimad pildid tulevad ikka siis kui fotoaparaat on kaasas.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Ütleks nii, et vastavalt vajadusele ja pildi kontseptsioonile tuleb valida ka aeg ja valgus, seda muidugi siis kui pildistatav objekt seda lubab. Oma parima maastikupildi olen teinud näiteks keskpäeval, laussombuse ilmaga. Muidugi on hommikuvalgus võrratu. Mõne asja jaoks sobivad jälle sudused loojanguvärvid. Udud on lahedad. Talvised, karged täiskuuööd pole ka pahad, et mõnd huvitavat maastiku või objekti jäädvustada. Kõik oleneb olukorrast ja soovidest. Samas on see kõik jälle kordumatult juhuslik.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Karu tuleb metsast välja, orav on õla peal ja nad puhuvad lõbusasti omavahel juttu. See pilt sunnib mind alati fotoaparaati kaasa võtma, kuhu iganes ma ka ei lähe.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Terve Eesti on üks suur avastus. Käin ja imestan. Üks meeldejäävamaid ja kütkestavamaid paiku on Põhja – Eesti pankrannik ja pangaalused metsad. See ei olegi nagu Eesti. Üleval olijatele lõpeb maa panga servast ja merel olijatele lõpeb meri veepiiriga. Vahepealne maariba on kui eikellegi maa. Raskesti ligipääsetav, niiske, lopsakas, varjuline ja koosluselt unikaalne. Võrratute vaadetega.
Narva jõgi. Ainuüksi tõik, et Narva jõe vooluhulk on peaaegu sama suur kui ülejäänud Eesti jõgedel kokku, räägib enda eest.
Kõrgrabad. Väga ürgsed ja müstilised paigad. Pealegi, esteetiliselt ilusad.
Vooremaa oma järvede ja küngastega. Lõuna – Eesti kuplid. Nõva kandi liivarannad.
Rääkimata kogu ökosüsteemi peenetest tasakaalukeeltest ja niidikesest millega me kõik lõpuks üksteisega ühendatud oleme.

Pilte autorilt: siit.

Esimesed sügismeeleolud

Viimesed päevad on looduses silmnähtavalt värvilisemaks läinud. Nädalavahetusel saigi natuke sügist maitsmas käidus. Tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja nautisin rabas päiksetõusu. Ilus on see Eestimaa.

Lugu ahnest haugist

Käisin möödunud nädalavahetusel Endla LKA Sinijärvel pildistamas. Kohtasin laagriplatsil kalamehi, kes olid varajasel hommikutunnil järvest 4,3 kg haugipuraka välja püüdnud. Ilus suur havi, keda kardavad kõik vees ujuvad kalad! See haug ei olnud, aga tavaline. Kalamees rääkis, et kui ta veest välja said, oli pildil oleva haugi suus veel teinegi haug! Sabaots oli ainult suust välja ulatanud. Õngitseja tõmbas teise kala haugi suust välja, kuid pea oli juba mao happega niivõrd sööbinud, et ei kõlband söögiks teha. Havil oli saak käes, kuid ikka haaras võimalusest kinni ning sööstis uue saagi järele. Mine tea kuna jälle antakse! See võimalus aga sai Vetevalitsejale saatuslikuks. Loo moraal on see, et ei tasu liiga ahneks minna, muidu on tagajärjed kurvad.

Hiline kohtumine

Käisin taas üle pika aja kaameraga metsas ja olin tagasiteel koju, kui märkasin kaugel üle põllu metskitse. Kuna ta jäi otse minu teele ette ja ringiga minekut ei kaalunud ma reaalse võimalusena, otsustasin talle võimalikult lähedale saada. Aega eriti ei olnud, sest öö tulek sundis takka. Lähenesin küll ettevaatlikult, kuid mida lähemale ma kitsele jõudsin, seda tihemini hakkas ta pead tõstma, kuni ma tema tähelepanu täielikult pälvisin. Nii vaatasime üksteisele mitu minutit liikumatult otsa, kuni soku kannatus katkes ja ta paar sammu metsa poole tegi, andes oma arvamusest valjuhäälselt teada. Uudishimust tuli ta korraks küll veel minu poole, kuid kadus seejärel hilisõhtuse metsa sügavusse.

Aeg putukaid määrata

Vasakult: "Putukad ja ämblikud", "Loomade elu. Selgrootud III" ja "Euroopa putukad"

Olid soojad suvepäevad, lausa nii mõnusad, et välja ilmusid oma öistest varjupaikadest ka kõige unisemad putukad. Oli aeg nautida suve ja soojust. Suvi ajas välja ka piltnikke, kes usinalt putukaid kadreerisid ja jäädvustasid. Kindlasti jäi objektiivi ette mõni tundmatu mutukas, keda määrata ei oska, aga soov nime teada saada on suur. Euroopas on umbes 100000 putukaliiki, neist haruldasemaid ja vähem kohatuid on raskem määrata, kuid tänu määrajatele on ka neid võimalik tuvastada. Minu raamaturiiulil on kolm putukamäärajat, kõik on vajalikud ja head abivahendid putukate liigitamisel.

Jaanimardikas (Lampyris noctiluca). Emaste tagakeha alakülje tipuosa helendab rohekalt. Mitte ainult siilid ei maiusta tigudega, seda teevad ka jaanimardikad.

"Putukad ja ämblikud" George C. McGavin. 2005. aastal ilmunud teoses on sees üle 700 kogu maailmas elava putukaliigi. Värskendav on näha pilte putukatest, keda looduses võib leida just sarnastes oludes. Samas on ka fotodel oma negatiivne külg- fotod ja joonised ei ole mõõtkavas üks-ühele nagu neid looduses näha võiks. Muidugi on piltide eelis ka see, et nende kvaliteedis ei saa kahelda- suurem osa pilte on tehniliselt korras. Lisaks veel on määrajas sugukonna liikide arv numbriliselt määratletud. Mis eriti hea- ei ole vaid foto valmikust, joonis ja lühikirjeldus on pea iga sugukonna liikide tüüpilistest vastsetest ja nende elutsüklitest. Küll lühidalt, kuid informatiivselt. Teoses "Putukad ja ämblikud" on välja jäetud liblikaid käsitlev selts. Liblikatest on välja antud eraldi raamat "Liblikad" kirjastuse Varrak poolt.

Pargi-tähnikvaksik(Calospilos sylvatus). Puhkeasendis meenutab liblikas kaugemalt vaadates linnu väljaheidet. "Euroopa putukad" on määraja, kus enamus pilte on joonistatud putukatest puhkeasendis (ülevalt alla).

"Loomade elu. Selgrootud III" Väga head ja huvitavat infot/ fakte saab teada selgrootute putukate kohta. Näiteks kuidas herilased orienteeruvad pesa otsimisel (lk 338). Raamatupoodides pole "Loomade elu" enam ammu müügil. Küll aga on teos saadaval suuremates raamatukogudes. Fotod on nostalgiliselt must-valged. Sain ise samast raamatust abi saviherilaste (Odynerus spinipes) elukäigu uurimisel.

Hooghännaline. Kuigi määrajates on hooghännaliste sugukond kirjas, ei saa siiski määrajate abil liiki detailsemalt määrata, sest infot täpsemaks tuvastamiseks on vähe.

"Euroopa putukad" Michael Chinery. Määraja on kohandatud Eesti oludest lähtuvalt- kõigi liikide puhul on määratletud, kas liiki on kohatud ka Eestis, piisavate andmete olemasolu korral on täpsustatud liigi arvukust siinmail (haruldane, sage või hoopis kodumaal tavaline). Paljude liikide puhul on rooma numbritega märgitud ajavahemik, millal võib kohata selle liigi valmikuid. Iga liigi suurused on täpselt paigas. Jooniste kõrval on ka märgiga tähistatud mutuka sugu. Kuigi Eesti Entsüklopeediakirjastuse kodulehel on märgitud, et raamat on läbi müü
dud, siis Karli andmete põhjal oli septembris Tallinna Ülemiste Apollos teatmik veel olemas.


Vasakul nõmmeliivika (Cicindela campestris) valmik. Määrajate abiga kerge tuvastada.

Paremal liivika vastne. Raskem tuvastada.




Head määramist!

Aidake! Palun, aidake!

Ema 'palus' (soovitan rõhku panna sõnale PALUS) mul ühel kenal septembrikuu päeval koristada ära õunad õunapuu alt, mida oli tonnides. Hakkasin siis õunu laadima kühvliga käru peale, kuid siis tuli hõigatus- ''Mitte labidaga!'' Tegemist ei olnud üldse tegelikult labidaga vaid sulaselge kühvliga, kuid see selleks.
Selge, ma pidin hakkama plastikrehaga riisuma õunu nagu lehti, et mitte rikkuda muru. :)
Kuulsin sel pilvisel päeval pisukest suminat. Kükitasin ning mängisin veidikene skauti. Näha oli väga palju herilasi, ühed näljasemad kui teised. Üks paistis kohe alguses silma, kuna ta oli õunalõhes (tegemist ei ole õunamaitselise lõhega vaid süvikuga/vahega, mis asus õunas) kinni.
Ta ei saanud sealt välja, kuigi üritas kõigest väest. Järsku maandus tema kõrvale üks liigikaaslastest. Too liigikaaslane käis paar ringi ümber tema, vaatas talle otsa korraks ning kindlasti naeris herilasekeeles ja lendas minema. Niipalju siis abist oma ligimeste vastu.
Herilase peast kumas läbi erinevaid mõtteid ning ta isegi hakkas äärt vähemaks mäluma, et pääsemisvõimalus oleks suurem, kuid ta jättis selle aktsiooni peagi katki. Pärast paariminutilist tõmblemist sai herilane oma ahelatest priiks. Edu talle, vaadaku ainult et auto tuuleklaasile või linnule ette ei jää. :)


NB! Tegu on selle blogi 100-nda postitusega!