Külmataadil on ilumeelt

Jätkame talve igatsemise teemadel. Ega siin polegi rohkem öelda, kui et tuleks see talv juubaaa!

Kuidas suhtutakse looduspiltnikesse?

Ma usun, et paljud looduspiltnikud on oma tutvusringkondades või perekondades kuulnud selle 'veidra' hobi kohta kõiksuguseid kommentaare, olgu need siis positiivsed või negatiivsed, sarkastilised või siirad. Kuidas siis looduspiltnikesse üldiselt suhtutakse?

Tänapäeva ühiskonnas on looduse pildistajate kohta palju arvamusi. Eelkõige eelistatakse öelda, et looduspiltnikud ning tegevus millega nad vaeva näevad on ülimalt teretulnud. Iga pildiga salvestatakse tükike muutuvast loodusest, mis on väga habras. Inimesed, kes ise seda hobi pole eriti mekkinud on tihtipeale hämmastunud ning üllatunud, kuidas looduspiltnikel on teistsugune viis läheneda loodusele. Samuti ollakse üllatunud ka tihtipeale loodusfotograafe saatvast teadmistejadast, mis on omandatud aegade jooksul kas siis vähemal või suuremal hulgal. Selleks kõigeks on vaja aega. Looduspiltnikule on suhteliselt tähtis saada hea pilt, millega ollakse ise rahul ja millega oleks ka lähikondlased väga rahul. Üsna sageli kannatatakse välja kas või paarkümmend kraadi külma, vihma, tuult ning koguni äikest.

Eelpool mainitud looduspiltnike vajadus aja järgi hea pildi saamiseks röövib tihtipeale ka hetki lähedastega. Eemaloldud aeg mõjub kõikidele tuttavatele ning lähikondlastele erinevalt, kuid õnneks enamus inimestest mõistab, et see on kõik vajalik hea kaadri voolimiseks. On ka loomulikult neid, kes ei mõista vajadust aja järgi ning nende umbusku asjasse võib süvendada pildistamisretkelt tulles heade piltide puudumine. Tihtipeale ajavad looduspiltnikke marru mõned laused, nagu näiteks: 'Mis sellest kotkast ikka pildistada? Mine metsa ja tee pilt! Miks sa ikka veel mingit põrnikat pildistad?' Sellised teatud tüüpi laused kõlavad tavaliselt inimeste suust, keda see hobi suhteliselt külmaks jätab ehk siis suur osa inimesi ei oska tunnustada tehtud tööd, millest on omamoodi väga kahju või siis ei osata hinnata antud töö mahtu. Looduspiltnikel on lausa vajadus tunnustuse järele, et saada juurde indu jätkamiseks. Inimesed, kes eelpool mainitud suhteliselt sarkastilise sisuga lauseid sõnuvad, on lausa looduspiltnike 'jõu' röövijad.

Kõrvaltvaatajatele tunduvad looduspiltnikud sageli suhteliselt kinniste inimestena, mis on omamoodi ka põhjendatav sellega, et looduspiltnikud võtavad oma hobi tihtipeale suurima tõsidusega. Negatiivseks asjaks loevad kõrvaltvaatajad ka seda, et looduse pildistajatel on sageli kurjuse uss asju parandada ning täpsustada. Näiteks situatsioonis, kus nn mittepiltnik räägib mingist öökullist ning looduspiltnik kas parandab või täpsustab öeldut, võib võtta rääkinud isik sageli lollimaks tembeldamisena. Selline situatsioon ei käi muidugi ainult looduspiltnike kohta, vaid üleüldiselt inimeste kohta kel natukenegi suuremad loodusteadmised. Looduspiltnikud on ka väga loovad inimesed, mida näitab viimasel ajal piltidele pandud pealkirjade rodu ning ka abstraktsete piltide sage lisandumine pildikeskkonda. Kõrvaltvaatajatele meeldib selline lähenemine, et looduse pildistajad tõepoolest ei suhtu asjadesse ainult must-valgelt.

Kuidas suhtub looduspiltnik teise looduspiltnikusse? Sellele küsimusele võib vastata ka ühe sõnaga, kuid tegelikult on vastus natukene pikem. Loomulikult suhtub looduspiltnik teise looduspiltnikusse positiivselt, sest juba äratundmisrõõm on ju positiivne. Looduspiltnike vahel on ka üldiselt suur nn respect, mis tuleneb sellest et osatakse hinnata tehtud tööd. Vahel on hea meel selle üle, kui teine looduspiltnik on teinud väga ilusad looduspildid. On loomulikult ka oht, et meel võib mõruks kippuda, kui teine looduspiltnik ikkagi oma täisulikud kaadrid lauale laob. Siiski on loodusfotograafid üksteise vastu sõbralikud, kuid sõbralikkus ei tähenda koheselt seda, et üks looduspiltnik end äratundmisrõõmust teise looduspiltniku tiiva alla suruda võiks. Looduspiltnikud, kes suuremaid eetikareegleid looduspiltide puhul eiravad või lausa sülitavad nende peale, teenivad teiste loodusfotograafide poolt ära ka väga suure pahameele, mis ei kipu eriti kiiresti ununema. Looduspiltnike vahel tuleb ette ka tihtipeale ägedamaid vaidlusi, mille eesmärgiks on üksteisele nn ärapanemine, mis võib sageli käia ka eelpool mainitud lollimaks tembeldamise alla. Sellistes situatsioonides minnakse tihti ka väga isiklikuks.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et loodusfotograafidesse suhtutakse vägagi positiivselt ja küllap jätkub selline suhtumine ka edaspidi. Mõte sellest, et ei oleks olemas negatiivset suhtumist kõlab nagu missivalimistel Maailmarahu eestkoste. Alati on neid, kellele miski ei lähe peale või lihtsalt ei huvita, kuid olgem siiski heatahtlikud. Tänan inimesi, kes olid nii heatahtlikud ning vastasid mõningatele minu poolt esitatud küsimustele ja aitasid kaasa selle artikli koostamisele.

Uus blogi

Tervist!

Sain ka lõpuks oma isikliku blogi valmis. Aadress on pikk ja lohisev, aga ehk kunagi asi paraneb. Igatahes blogi leiate SIIT.

Piltide lisamine sõltub üldiselt ilmadest ehk siis praeguste hallide ilmadega väga uusi pilte pole, mida lisada.

Lisaks on olemas kommenteerimise võimalus ja ma väga loodan, et ka seda kasutatakse.

Tagasiside on teretulnud!

Tõnis

Glandarius

Kui tähelepanelikult vaadata ja oodata, ilmub varem või hiljem ikka mõni olend elutut puudesiluetti ilmestama. Muide, juba kuu aja pärast on kõige pimedam aeg möödas ja Päikese seniit jälle põhjapoolkera suunas liikumas.

Meenustusi lumest

Eelmine talv oli võimalus Lapimaal Sallas seigelda. Pildil oleval küngas oli suurte kividega kaetud, millel omakorda rinnuni ulatuv lumi, nii et kõndides kukkus tihtipeale läbi lume sügavale kivide vahele, mis tegi liikumise väga vaevaliseks. Hea, et kõigil jalad terveks jäid. Räätsadest oleks kõvasti abi olnud, aga kahjuks need meil puudusid. Lisaks oli mul pool resisit väga kõrge palavik, aga kuna olin nii kaugele tulnud, siis palaviku põdemine tuli edasi lükata. Igatahes lund oli küllaga ja külma oli ülearugi.

Sellise ilmaga nagu hetkel meil, on selliseid risti vastupidiseid hetki hea meenutada. Tuleks Eestis talvel poolgi sellest lumest, oleks juba vinge.

Mida näed?

Raamatusoovitus: ''Minu fotohaigus ja selle tagajärjed''

Alari Kivisaarel ilmus sel nädalal fotoraamat ''Minu fotohaigus ja selle tagajärjed''. Esitasimegi autorile paar küsimust seoses raamatu valmimisega.

1.) Kes on fotograafia mõttes teid kõige rohkem mõjutanud?
Ma olen selles mõttes huvitav frukt, et ma praktiliselt ei vaata kunagi maailmakuulsate fotograafide pilte. Ma isegi ei tea nende nimesid ega kodukaid. Samuti ei konda ma ringi välismaisetel fotosaitidel praktiliselt mitte kunagi. Tean, et väga paljud seda teevad ja pidevalt. Põhjus pole mitte selles, et mind ei huvitaks vaid mul pole lihtsalt aega. Paari sõbra kodukal hoian ikka pilku peal, et kus ta on käinud ja mida saanud. Sven Zacek on mees, kelle käekiri mulle meeldib ja kellelt tahes-tahtmata ehk midagi külge on jäänud.

2.) Kust tuli mõte panna kokku raamat?

Eks mul miski raamatu mõte kusagil kuklas ikka on tuksunud. Kui kirjastus minuga ühendust võttis ja idee välja käis, haarasin sellest rõõmuga kinni. Seda enam, et nende visioon sellest, milline raamat peaks hakkama välja nägema, minu mõttega kenasti kattus.

3.) Mille poolest see raamat Teie arvates erineb seni Eestis ilmunud fotoraamatutest?

Raamat erineb päris palju neist, mis siiani Eestis üllitatud. Esiteks, piltide valik on hästi kirju. Kui tavaliselt on fotoraamatutel mingi kindel teema (loomad, linnud, raba jne.), siis siin see puudub. Püüdsin valida pildid nii, et uue lehe ettekeerates oleks alati mingi uus elukas või vaade. Oleksin võinud panna näiteks tetredest 10 pilti aga panin ainult ühe. Tõsi, kotkaste ja lunnidega natsa patustasin :)

Ja teiseks, jutt mida raamatus räägin, on samuti kõike muud kui see, mida tavaliselt loodusfotoraamatutes kohtab. Võib isegi öelda, et autobiograafiline. Minu eraeluga seotud seigad on siiski kõik otseselt või kaudselt seotud minu fotohobiga. Ning kolmandaks - raamat pole eriti paks. 144 lehekülge ja sadakond pilti. Hea kerge lugeda, lehitseda ja odav osta.

4.) Kas on plaanis piltide kuhjumise korral ka uus raamat kokku panna ning kui kaua vaba aega võttis antud raamatu kokkupanemine?

Ei usu, et mõni fotoraamat niipea veel sünnib. Aga mine tea, kui mingi hea teema pähe turgatab ja kirjastus huvitatud, siis miks mitte. Piltide taga asi ei seisakski. Mul neid arvutis 20 000:) Mingi teema lisaks piltidele võiks raamatus veel olla. Näiteks mõni reisikiri vms. Ega lihtsalt ilusaid pildiraamatuid Eesti suuruses riigis oma lõbuks välja anda pole mõtet. Midagi peaks ikka müüma ka. Raamatu valmimine on üsna raske ja aeganõudev protsess. Selle raamatu valmimine võttis aega 9 kuud ja kõik need 9 kuud oli ka kogu aeg jandamist. Kannatas muu töö- ja pereelu. Aga arvan, et vaev oli seda väärt. Ikkagi päris oma raamat!:)

Nagu Alari juba eelnevalt mainis, siis tõepoolest, piltide valik raamatus on suhteliselt kirju ning see on üks asi, mille poolest ta erineb teistest hetkel müügil olevatest loodusfotoraamatutest. Raamatupoes sirvisin kiirelt toda teost ning silme eest läks tol hetkel küll kirjuks, kuid hiljem pidin siiski tõdema, et see piltide mitmekesisus on pigem meeldiv. Üks asi, mis kindlasti meeldis, oli see, et tekst ei olnud ainult loodusekeskne vaid kirjas oli ka Alari seikasid ning seisukohti. Sõnavara on lihtne ning tekst kaasahaarav, seega on kerge lugeda. Plussiks on tõepoolest raamatu taskukohasus ja ka see, et ta mahub kenasti ära riiulile. Miinuseks võiks lugeda selle, et pilte ja teksti oleks võinud rohkem olla, kuigi see 144 lehekülge on sisukalt üles ehitatud. Üldmulje on väga hea ning soovitan teistelegi oma riiulites antud raamatule ruumi teha.

Mall Värva

Foto: Erakogu
1. Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Esimest kohtumist loodusega ma muidugi ei mäleta, aga lapsepõlves olin ilmselgelt suurema osa ajast õues. Sinna kuulus isegi metsas lehmakarjas käimine. Metsa tundsin nagu oma taskut, igal suvel sai mõnd linnupesa jälgitud, kuidas seal linnulapsed sirgusid. Isa õpetas varakult loomade jälgi tundma ja kala püüdma (elasime jõe ääres). Tehnikumi ajal oli õnn saada looduskaitsealaseid teadmisi Jaan Eilartilt. Sellesse aega jäid ka legendaarsed loodusõhtud Ott Kooliga.
Esimene kaamera Kiiev sai ostetud vahetult enne välisreisi. Väga veidratel asjaoludel temast seekord Saksamaal lahti ma sain. Hajameelne Veevalaja loomus andis seejuures muidugi ka oma panuse. Et pildistamishuvi koos kaameraga mitte kaotsi ei läinud, hakkasin ihkama tolleaegset tõelist tegijat Zenit E-d. Töökaaslaste tutvusi kasutades kätte me tema saime ja siis algas padupildistamine. Töökohas oli ka ühiseks kasutamiseks pimik, kus minagi pilditegemise selgeks sain. Praegu on põnev vaadata tolleaegseid must-valgeid looduspilte. Kusjuures mõni neist on isegi praeguste arusaamade järgi päris kenakene. Zenidiga said tehtud ka mu esimese ravimataimeraaamatu pildid. 2005.a. olen digi peale üle läinud.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Neid kogemusi on ikka hulgim olnud (Veevalaja ju!). Üks juhtum aga sisaldab neid kõike kolme. Oli vist aasta 2004 (?). Igatahes 24.jaanuaril pidi lõppema draakoni aasta. Olin terve aasta väääga ettevaatlik olnud, sest draakon juba nalja ei mõista. Hommikul mõtlesin kergendusega, et näe - ei juhtunudki miskit hullu. Pildistasin päikesetõusu ja pärast sõitsin korraks jõe äärde ka. Aru ma ei saa, kuidas jalg äkki jäätunud kivil libises ja jões ma olingi. Kaamera ka (paar kuud kasutusel olnud EOS 300). Oli üle 20 kraadi külma ja koduni 5 km. Nohu ma ei saanudki, autoiste sai ka kuidagi kuivaks, aga kaamerast olin puhtalt ilma. Selle päeva nimetasin draakoni sabalöögiks.

3. Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Teemad on vaheldunud. Vaid inimesi pole mulle kunagi pildistada meeldinud. Häirib, kuidas inimesed kaamera ees end ebamugavalt tunnevad. See tekitab minuski ebamugavust, nagu teeksin neile kuidagi liiga. Kunagi pildistasin paar aastat vaimustunult peaasjalikult taevast. Isegi paar taevakalendrit sai välja antud. Siis tuli pikem taimede periood. Järgnes loomade-lindude pildistamisest vaimustumine. Võimalus muidugi ka. Erilised lemmikud on kotkad. Maastikupiltidega ma eriti hästi hakkama ei saa. Sageli näen seal midagi kaunimat, kui hiljem arvutist leian. Nii need kaadrid tavaliselt ka kustutan. Köidab väga meri. Ning muidugi Lapimaa.

4. Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Oleneb sellest, kuhu minek. Kaugemale sõites kindlasti akulaadija. Paar aastat tagasi Haeskas külma tuule käes aku lihtsalt tühjenes. Sõitsin siis Haapsallu laadima. Pool päeva läks nagu niuhti. Lähiümbruses pildistamas käies ei meeldi mulle üldsegi kogu kola kaasas vedada. Millest sageli siis ka puudust olen tundnud. Ka ei armasta ma statiivi kaasas tassida. Viimati Lapimaal käies kasutasin statiivi vaid üks kord. Ja virmalisi polnud ka...

5. Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Päevast kindlasti varahommik. See on muinasjutuliselt ilus aeg. No ma ei pea seda siin kirjeldama hakkama, kõik niigi teavad. Vahel suvel, kui 8-ks pildiringilt tagasi jõuan, näen, kuidas ühtäkki on kõik nii tavaline, igapäevane - valgus, helid jne. Kogu salapära on kadunud. Lemmikaastaaeg muidugi suvi. Kuigi igal ajal on omapärane võlu. Isegi praegusel pimedal ja värvivaesel ajal. Leiad kusagilt veel ühe hädise hilise õiekese ja rõõmustad nagu vana sõpra kohates. Parim valgus seostub muidugi päikesetõusu ja -loojanguga. Lisaks udu, lumesadu ja vihmajärgne aeg. Parim koht? On kohti, kuhu tahad ikka ja jälle tagasi minna ja lähedki. Ning on kohti, kuhu satud vaid kord ja sa ei lähe sinna enam kunagi tagasi, et saadud lummus jääks alles. Sest muidu võib muinasjutt argipäevaks muutuda. Selliseks paigaks on minu jaoks Mohni saar. Koht, kuhu ikka ja jälle minna tahaks, on Nõva rand ja Lapimaa.

6. Unistuste pilt näeks välja milline?
Oi, ma mõtlesin kaua selle vastuse üle. Ja otsustasin: ilves, silmad pilukil, istumas kase all kivihunniku otsas. Paar poega võiks ka kõrval olla. See on täiesti reaalne unistus, sest meiekandis ilveseid ikka liigub. Igal talvel kõnnin nende jälgi mööda ja vahel nemad minu jälgedel. Paar aastat tagasi oli jälgede järgi põnev näha, kuidas emailves kahe pojaga oli metsasihil astunud. Siis võeti jänes rajalt maha, emme istus puu all ja jälgis, kui pojad enne jänku nahkapistmist sellega mängisid. Eelmisel talvel nuusutas ilves mu oravatele pandud pähklidki üle. No ja ilveste pulmaaegset kontserti olen ma ka kuulnud. On ju ometi õigus unistada kohtumisest ilvesega!

7. Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
See, et loodus me ümber on täis üllatusi. Näiteks möödunud suvel käisin Nõval pildistamas harakkuljust. Lõuna-Eestis teda praktiliselt ei kasva. Tänavu kevadel aga kohtasin oma metsas lapikest harakuljusega. On ju ime! Ja see pole ainus. Loodus pakub alati avastamisrõõmu, ka sageli käidud radadel.

Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

Kusagil Lapimaal
Ilu ja harmoonia

Tardunud

Madalad temperatuurid olid sundinud ka pisikese ämbliku jääväljal paigale jääma. Ämblikele külmad ei meeldi, kuid sellegipoolest võiks ilmataat viimaks enamiku soove arvestada ja külmakraanid valla keerata :) Kuigi asjatundjate sõnul on lähiaastatel vähetõenäoline korralikku külma talve näha (soojemate talvede perioodi tipp on veel saavutamata), võib ju ikka loota - ilmastik on tihti ettearvamatu.

Valgus kullahinnaga

November- hall ja morn. Veetsin siis juba nüüdseks möödunud nädalavahetuse looduses seigeldes, lootes midagi põnevat näha. Kas ma olen tõesti nii rumal, et otsin hallist novembripäevast midagi põnevat?
Need kaks päeva olid minu jaoks igatahes totaalseks pettumuseks. Päike näitas end ainult paaril korral ning sedagi kõigest vilksamisi. Kõige ägedam oligi vist laupäeva õhtu, kui võis näha vahelduva pilvisusega taevast, millel kohtas ka pisut värve. Õige pisut, kuid just neid kõige magusamaid. Seda on korratud juba teistegi inimeste poolt ja kordan siis ka mina selle üle, et novembrikuus õpime me hindama päikesevalgust. Võib lausa isegi öelda, et valgus tõuseb novembris kullaga ühele hinnalainele ehk siis valgus on kullahinnaga.

Tuuleiil

Raagus talveilm koos pisikese päikese ja tuulega. November peabki olema ilma värvide ja valguseta. See on aeg, mis paneb inimesed valgust uuesti hindama. Kui siis valge talvevalgus saabub ei jõua ära ahhetada. Ülilumine päev koos päikesega. Sellised on ka haruldaste killast, kuid seda ilusamad.

Valguse puudus

Millal viimati korralikult päikest näha oli? Ei mäleta vist keegi peast, ehk vaid märkmete varal saaks ka selle kaugesse minevikku vajunud hetke taastada.Vähese valgusega kaovad ka värvid ja loodus näib üksluine.

Mõnus ilm?

Aasta tagasi Kakerdaja rabas. Olin just päikeselisest ja soojast Hispaaniast tagasi jõudnud. Eestisse saabudes, võttis meid aga vastu tüüpiline hall ja pilves ilm. Vähemalt on seened rahul:)

Kalmer lehepuu

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Kui mina olin veel väikene mees, üks kelluke helises minu sees. Juba väiksena läks loodus mulle väga korda. Mäletan lapsepõlvest ühte lugu. Olin 5-8 aastane ja vaatasin telekast filmi, mis rääkis karudest. Mingil põhjusel lasti seal filmis karuema maha ja karupoeg otsis väsimatult oma ema taga, ronis igale poole puude otsa ja tegi haledat häält. Mina ei suutnud seda kuidagi mõista ja läksin teise tuppa nutma. Vanemad üritasid mind lohutada, ütlesid, et see on kõigest film, aga olin siiski õnnetu.
Olen looduses käinud sellest ajast, kui ennast üldse mäletan, põhiliselt käisin isaga kalal. Fotograafia vastu tekkis huvi umbes 13aastaselt ning vanemad kinkisid mulle Smena. Siis huvi kadus ja tuli tükk tühja maad. Uuesti tekkis huvi digiajastul. 2005. aastal ostsin Olympuse digiseebi, millest jäi kiiresti väheks. 2007. aastal ostsin oma esimese digipeegli. Sellest ajast tegelengi veidi looduse pildistamisega.

2. Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Ma ei tea, kas see just vaimukas on, aga natuke ikka. Umbes kuu tagasi kolasin mööda jõeäärt ja märkasin jäälindu. Läksin veidi varju, et jälgida, kus lind peatub. Teiselpool jõge asuva maja aias hakkas koer haukuma. Kümne minuti pärast tuli majast välja mees ja küsis, et kas ta laseb koera lahti. Kuna ma ei saanud küsimusest hästi aru, siis mees kordas seda. Olin juba veidi ähmis (sest jõel oli sild ka) ning uurisin, miks ma seal olla ei tohi. Tema küsis sellepeale, mida ma üldse teen. Vastasin, et jälgin jäälindu. Mispeale tuli vastuseks: ”Aaa, siis küll!” Ja mees lahkus.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Linnud ja loomad on väga südamelähedased. Tegelikult meeldib mulle kõik. Viimasel ajal olen otsinud loodusest erinevaid mustreid ja detaile ning olen palju nn. „makrot“ pildistanud.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Ma vean reeglina kogu oma fotokola kaasas, kuna tihti on nii, et seda mida ei ole, läheb kindlasti vaja. Nojah. Laadijad jätan küll koju. :D Eks see vedamine ole raske, aga….

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kõige paremad ajad on ikka (üllatus-üllatus) päikesetõus ja päikeseloojang. Aastaaegadest meeldib vist kõige rohkem kevad, aga erilist vahet pole, kõigil aastaaegadel on omad võlud. Tavaliselt liigun sellistes kohtades, kus teisi inimesi ei käi, ma pole fotokaga jõlkudes kunagi kohanud teist fotograafi.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Eks ma ikka unistan, aga unistustega on see jama, et need ei taha täide minna :D Kui ma selle pildi ükskord ära teen, siis kindlasti näete ja kuulete sellest. Ma luban, et teen selle (unistustepildi) kindlasti ära :D

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Peaaegu iga päev avastan metsas käies midagi uut, see vist ongi põnev. Eesti juures on eriti lahe see, et meil on neli aastaaega. Ma armastan Eestimaad :D

Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

''Oled sa tont või inimene''

''Varitsus''

Kärbse silmad

Juulikuu ere päike tegi mindki laisaks ning otsustasin rannaliivale pikali visata. Kaenlas rippumas fotokaamera, nagu alati, kui olen looduskaunis kohas. Jägisin rannale vohanud adru. Juba teist korda sellel päeval olin märganud peidetud kujundit, seekord märkasin aga "kärbse silmi". Alguses paistab kärbse silmade moodi, kuid pikemal vaatamisel tulevad tuttavad ette adru „põiekesed”. Olen saanud tagasisidet selle pildi kohta ja inimesed on arvanud, et tegu on hoopis mustanahalise naise rindadega. Saaremaa, Tagalahe rand, juuli 2009

Närvirakk

Järvejäässe tekivad talvel tihti igasugused huvitavad moodustised ja kujundid. Kohati tundub, et ilma- ja külmataadi fantaasia on piiritu, kuid siiski võib tihti kohata selliseid närviraku kujulisi pragusid jääs.

Pisike maailmarändur

Sõidan rattaga ning hüppan järsku selle seljast maha. Sätin ratta siis hästi sügavasse kraavi. Koidab korraks ka mõte, et võiks ratta lihtsalt põlluservale jätta. Inimesi nagunii siin pole ja kui ongi, siis kõik on ju ikkagi omad. Kõnnin juba paarsada meetrit mööda kuivanud rohtu. See on tegelikult imelik kõndida suvel kuivanud rohul. Päike lõõmab ning näha on ka madalale laskudes veeauru tunglemas taeva poole, kus asetseb kõikvõimas tulekera. Märkan ühte pisikest punast täpikest.
Ahhhaaa! - See ka oma. Oma rebane.
Üks pisikestest teeb juba lühemaid tuure põllul. Küllap nägi ükskord ema ja isa põllul tegutsemas. Mõtles isegi käpa peale panna. Viskan kõhuli. Ning püüan käised üles käärida.
Mis mul arus oli?? Fliisiga põllule, keset kuuma suvepäeva? Ega fliis ka ainuke asi seljas polnud. Vest oli ka veel üle fliisi tõmmatud. Tõeline maailmatark. Roomates muutuvad käevarred punaseks. Hein teeb oma töö. Käed oleks justkui ziletiteradega üle tõmmatud. Maailmarändur märkab mu püüdlusi talle läheneda ning vähendab minu vaeva. Ta teeb seda nii, et teda pole karvavõrdki näha. Järsku pistetakse pea heina seest välja ning visatakse jalad selga. Jään püsima enda positsioonile ja paariteist minuti pärast tuldakse juba venna või õega põllule. Lahkun tasakesi põllult rattaga, tuul vuhisemas üle silmade.

Õnnesoovid ka tänastele sünnipäevalastele - Meelisele ja Tanelile!
Ilusaid loodushetki ja palju õnne veelkord!

Mõned vannõsõnad:

Metsas liikudes ära tühja jobista. (Oriküla)
Mätas peab kuiv olema, alles ses saab tegusid tehta. (Kirgenurme)
Kel öökull tontsu vastõ pead paneb, sel mõistus rehaltsele tuleb. (Säästla)

Töö kiire ja korralik!

Rääkides hallist ilmast tuli mulle see pilt meelde. Ma tegelikult ootasin kaua seda novembrihalli. Nüüd on see käes ja ma täitsa naudin seda. Esimest aastat, kui aus olla. Saab aja maha võtta ja teistsuguseid asju tähele panna. Selliseid minimalistlikke nagu see kalakotkapiltki.

Jah, praegu juba peaaegu terve kuu olnud üks ja sama hall taevas, mõni üksik päev kui päike piilub. Tihti läheb mõte rändama kus tahaks hetkel olla.
Ma tahaks seal olla ja näiteks sooja teed juua ja lihtsalt vaadata ja....

Huvide konflikt

Et kuulata helisid nii eest kui tagant, läks metskits kompromissile - suunas parema kõrva tahapoole ja vasaku ette. Ja kuulis kõike.

Rivo Tarum

Foto: Erakogu
1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Seda ei saagi paika panna kuna ma esimest korda loodusega kokku puutusin. Kindlalt võib öelda, et esimest korda puutusin loodusega kokku siia maailma sündides. Olen üdini maapoiss ja loodus on koguaeg minu ümber. See on nii enesestmõistetav, ei kujutaks ette elu ilma selleta. Alati hommikul vaatad metsapiiri üle, kas kitsed on kohal ja uurid mida metssead on öösel korda saatnud. Rebased käivad suveöödel maja juures haukumas ja ei lase magada, kährikud käivad sügisel õunavargil ja hundikari talviti söögiotsingul. Tuleb ainult silmad ja meeled avatuna hoida ja juba sa näed tegevust enda ümber.
Fotograafia on mind alati paelunud. Saatuse tahtel läks selleks aega 23 aastat, alles siis tekkis minus tugev soov jäädvustada loodust läbi objektiivi. Enam ei suutnud sellele soovile vastu panna ja ostsin esimese digikompakti…sinna see sõrm, näpud ja ülejäänud läks.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Minuga juhtub harva midagi sest olen tohutu planeerija ja püüan igas asjas võimalikult hoolikas olla. Sellegipoolest tegijal juhtub. Viimane suurem apsakas oli selle suve lõpus, kui ma järjekordsel hommikul vara rappa läksin. Õhtul sai asjad valmis pandud ja täis aku kaamerasse valmis(teadsin varasema kogemuse põhjal, et ühest mulle paariks tunniks piisab). Rabasse jõudes, kaamerat tööle pannes avastasin suure üllatusega hoopis vilkuva punase tulukese….aku tühi. Pole kaua enda peale nii kuri olnud. Õnneks jäi see ilus hommik mälupiltidena alles.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Mind köidab kõik mis on loodusega seotud. Praegu olen rohkem jäänud makro ja looduse detailide juurde. Võimalusel, kui midagi head leian, teen maastikke ja kui ükskord rahakott lubab korraliku teleobjektiivi osta on võimalus keskenduda rohkem imetajatele ja lindudele.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Kaamera, vähemalt üks objektiiv, mälukaart ja täis aku. Siis on kõik eeldused pildiks olemas. Minu puhul on aga üks asi ilma milleta ma välja ei lähe, see on statiiv.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Olen veendunud, et pildistamiseks ei ole halba aega. Olgu ilm milline tahes, öö või päev ja olenemata aastaajast. Kui on piisavalt motivatsiooni ja nägemust siis saab suurepäraseid pilte iga ilmaga.
Kuigi, mind on ära võlunud augusti varahommikud koos udu ja päikesetõusuga. Eriti hea elamuse saab kui viibid sellisel hommikul rabas.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Unistuste pilt? Las ma mõtlen korra. Kui täiesti aus olla siis ei olegi sellist. Võibolla selline pilt kus korraga on karu, hunt, rebane, põder, metskits, ilves ja kaljukotkas tiirutab nende kohal. Päike just loojub ja kõik tegelased on loojangu kumas....vot see oleks küll juba midagi! Tuleb palju looduses liikuda, pildistada, vaeva näha ja küll siis suure õnne korral saan ühe "unistuste" pildi.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Eesti loodus on väga mitmekesine. Neli aastaaega, kõik on pidevas muutumises, metsad, rabad, järved ja meri. Oleks veel selline 3-5 km kõrgune mäestik siis mida veel tahta.
Minu suurim avastus on aga joad ja pankrannik. Viimased paar aastat on saanud käija pankrannikul jugasid uudistamas.

Pilte autorilt (rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

''Märg ja külm''

Lõpuks ka Raplas

Kauaoodatud lumi jõudis reedel ka Rapla kanti. Lõuna-Eestis sadas juba mitu nädalat tagasi lund, aga minu jaoks oli ikkagi reedene see esimene - ilus valge lumi, mis kattis kõik puud viimse oksani. Käisin loomulikult ka pildistamas, aga ei teagi, kas polnud veel seda õiget talve tunnet või oli muud häda, aga igatahes ei osanud sellise lumega nagu midagi peale hakata. Tegin väikese ringi ja oligi vaimustus otsas. Praegu, kui lumi on muutunud lörtsiks ja puud jälle paljad, tahaks jälle sellist lund, nagu siis oli. Ma ei tea ise ka mida ma tahan.

Kübaraga onu

Kael, "sokuhabe", huuled, nina ja kaabu- kübaraga onu! Kujutis tekkis lehe varjust. Kas keegi näeb midagi muud?

Kaks unimütsi

Ei taha pardidki sellise halli ja sombuse ilmaga muud teha kui vaid magada. Minust nad end häirida ei lasknud, alguses paar kõrvalolevat prääksus, kuid seejärel magasid kõik rahulikult edasi. Huvitav, et mõnele pardile meeldib tukkuda kahe jala asemel ühe peal.

Viimane kukeseenekaste

Tänane päeva pilt puudutab pisut kulinaariavaldkonda. Metsas käies näeb kõiksugu vägevaid ja mittevägevaid asju. Mul õnnetsus kohata suhteliselt viimaseid kukeseeni ning täitsin enda mütsi nendega ja toimetasin koju, et saaks maitsvat kukeseenekastet valmistada. Küll maitses hea. See teadmine et saab süüa viimast korda süüa kastet, mis on valmistatud värkesketest kukeseentest, andis isegi pisut vürtsi juurde. Pilt on tehtud 28.ndal oktoobril.

Tükike pisimaailma.

Urmas Tartes on andnud seoses tema silmapaistva saavutusega pisikese intervjuu 7vaatele. 7Vaadet meeskond soovib ka omaltpoolt veelkord õnne ja samuti soovime jaksu edasiste tippteoste 'voolimiseks'!

1. Mis emotsioonid valdasid Teid pildi tegemise hetkel? ('Lumekirp lumehelbel')

Pildi tegemise hetk oli mõõdukas ootusärevuses tugev keskendumine pildistamisele. Tundus, et kõik võiks kokku klappida. Kaamera monitorilt tehtud pilte üle vaadates tundus, et ühte-teist tuli. Päris tõde sai selgeks aga alles arvutiekraani taga.

2. Kui kaua olete toda subjekti uurinud ning mis on kõige huvitavam fakt tema kohta, mis ka Teid üllatanud on?

Olen lumel tegutsevaid putukaid-mutukaid kaameraga jahtinud juba mõned aastad. Esimesed katsetused jäävad veel filmiaega, aastasse 2005 kuid siis polnud ka sobivat objektiivi. Alles supermakro (MP-E65) ostmine 2006.a. kevadel avas võimalused pisitillukeste mutukate pildistamiseks. Algul arvasin minagi, et eelkõige on talveputukad aktiivsed ikka kevadiste sulailmadega. Kirjanduse lugemine võimaldas rohkem teada saada ja minu üllatuseks selgus, et mitmed putukaliigid on oma valmikuaja sättinud just talveajale. Lumekirp ise on üldnimetus lumel tegutsevatele hooghändadele. See nimi on paraku küll pandud ka ühele konkreetsele hooghännaliigile nii et kohati võib tekkida nimetustes väike segadus.

3. Kuidas Teie arvates suhtuvad mittepiltnikud makropiltidesse ning kuidas nad neist aru saavad?

Ühest küljest on "vau" lihtne tulema, sest lähipiltidega on võimalik näidata midagi, mida oma silmaga ei nähta. Samas nõuavad paljud tillukesed objektid täiendavat lisaselgitust enne kui pildist aru saadakse. Kui aga õnnestub pildile püüa tundmatu koos tuttavaga, siis on arusaamine taas lihtsam.Võidupildi puhul oli kindlasti võti pildi mõistmiseks lumehelveste olemasolu.

4. Mida huvitavat õnnestus Teil näha lõpuüritusel ning milline vahe on Eestis korraldavate loodusfotovõistlustega?

Lõpuüritus oli põhjalik ning fotograafidel oli mitu tihedat päeva. Auhinnatseremoonia eelõhtul toimus mitteformaalne kohtumine auhinnatud (st. võitjad ja äramärgitud) pilte teinud fotograafide, žürii liikmetega ja võistluse korraldajatega. Seal oli hea võimalus ühiselt rõõmu tunda ja ka veidi võistluse telgitagustest teada saada. Seal oli kohal ka BBC Online reporter, kellele tuli siis intervjuu anda.

Kolmapäeva õhtul toimus tõeliselt pidulik ja ütleks lummav auhinnatseremoonia. See algas auhinnatud piltidest koostatud näituse ülevaatamisega koos klaasi vahuveini ja suupistetega. Edasi järgnes äärmiselt maitsev mahetoitudest õhtusöök, mille järel anti kategooria võitjatele kätte diplomid.

Neljapäeva hommikul oli näitus avatud ajakirjandusele, ja õhtul oli näitus vaatamiseks Loodusmuuseumi töötajatele. Mõlemal juhul oodati auhinnatud piltide tegijatelt vaatajate küsimustele vastamist. Pean ütlema, et loodusmuuseumi inimestega oli äärmiselt meeldiv suhelda.

Vahe Eestiga on loomulikult mastaapides. Võidutöödest tehtud näitus oli tehtud esmakordselt nii, et kõik pildid olid tagantvalgusega ja näitusesaal ise hämar. Aga see pole ehk kõige olulisem. Pean kõige suuremaks vaheks Eesti võistlustega seda, et Wildlife Photographer of the Year žürii on kogu protsessi juures ise väga aktiivne. Seda nii vahetus suhtluses kui ka omapoolse selgituse andmises. Kõikide auhinnatööde kohta lisab žürii omapoolse kommentaari ja just see võiks olla esimene aspekt, mida Eesti võistlustes tuleks samuti rakendada.

Kõrvalepõikena kuulasin järgnevatel päevadel toimunud Wildphotos sümpoosiumi ajal Ungari Loodusfotograafiide Assotsiatsiooni (http://www.naturart.hu/) presidendi Milan Radisics'i äärmiselt head ettekannet. Muuhulgas selgus, et Ungaris on võistlustööde finalistide hindamine korraldatud interaktiivselt ja avalikult. Kõik osalejad näevad internetis, kui žürii nende tööd vaatab, žürii saab pildistajaga vajadusel suhelda ja iga žürii liikme arvamus eraldi on samuti avalik. Küsisin Milanilt, et kuidas neil see õnnestus ja ta ütles, et algul natuke kõheldi, kuid praegu ei kujuta keegi enam teisiti ette.

5. Mitmendat korda Te antud võistlusel osalesite ning kas otsus osaleda sellisel mainekal võistlusel tuleb kergelt? Kas soovitaksite tollel võistlusel osalemist ka Eesti looduspiltnikele?

Osalesin neljandat korda. Esimene oli aastaid tagasi filmiajal. Siis andsin aru, et tehniliselt oli mul veel arenemisruumi. Pidasin paar aastat pausi ja nüüd, digiajastul oli see kolmas kord võistlusele pilte saata. Huvitav on sealjuures, et käesoleval aastal saatsin arvuliselt kõige vähem pilte - 6. Kindlasti tasub osaleda. Sellised konkursid on ikka selleks, et saada tagasidet oma tööde kohta ja näha oma taset maailmas.

6. Milline pilt Teile endile kõige rohkem antud konkursi võiduteostest enim silma jäi?

Minu jaoks jäi erilisena silma must-valge kategooria võidupilt, Danny Green'i "Kuldnokaparv". Aga kogu näitus oli ühtlaselt uhke.

Võidupilt kategoorias Loomad oma keskkonnas. (suurema pildi nägemiseks klikka sellel)

Tekst ja foto: Urmas Tartes
Rohkemate võidupiltide vaatamiseks klikka: siia.

Lumi lumi lumi

Tänase päeva teema on vaieldamatult lumi. Loodusesse kahjuks täna enam ei jõudnud, aga siin on üks pilt selle aasta märtsist, kui lumi vaikselt maad katma hakkas. Tegu on jälle ühe Vilsandi "metsiku lambaga".

Rahutus

Sügisel muutub meri rahutuks. Rahutu meri tähendab laineid ja lõputut kohinat. Päeva lõpuks on väga imelik pugeda autosse ja ukse sulgedes astuda nagu teise maailma, kus ei ole enam seda pidevat kohinat. Ma mõistan küll, miks paljud mererahvad, kes näiteks on harjunud elama saarel, ei saa mandril kuidagi asu. Midagi oleks nagu puudu. Puudu on see igavene loksumine.

Sellega seoses tuleb mulle meelde üks lugu, mille mulle isa kunagi ammu jutustas. Nimelt olnud kuskil teises riigis elamurajoon otse raudtee kõrval. Igal öösel kell 3 sõitis sealt alati rong mööda. Inimesed olid sellega harjunud ja magasid rahulikku und. Ühel öösel rongi aga ei tulnud. Peagi hakkasid politseis tirisema telefonid, millele helistasid murelikud elanikud. Kõik nad väitsid, et midagi on juhtunud, kuid nad ei oska öelda, mis see on.

Silm võiks puhata.

Pildistame me ennekõike endi jaoks, kuigi ka teised võivad ju meie pilte kiigata ning on ka palju inimesi, kes ainult teiste jaoks pildistavadki, kuid sellest ei taha siinkohal rääkida. Pildi puhul on üheks kõige tähtsamaks asjaks kompositsioon, mis peab olema tasakaalus. Ma mäletan väga hästi üht kevadist hilisõhtut, mil sain jalutatud oma boheemlasest tuttavaga, kes rääkis mulle kuldlõikest ning mul oli väga huvitav seda kõike kuulata. Ta tõi ka tohutult näiteid, mis aitasid mul paremini antud teemat mõista. Tema rääkis, et kuldlõikega objektid jäävad meile tavaelus palju paremini silma kui ilma kuldlõiketa objektid. Kui kunstnikud, arhitektid ning muud asjamehed saavad välja arvutada kuldlõike, siis fotumeeste jaoks võtaks ühe korraliku kuldlõike järgi vormistatud pildi valmismeisterdamine pildistamismomendil päris tükk aega. Fotonduses on kuldlõige nn kolmandikureegli näol olemas. Tihtipeale vaatavad piltnikud toda reeglit silma järgi. Tuleks pilt jaotada nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt sirgetega kolmeks ning objekti võiks paigutada just nende joonte ristumiskohtadele (nelinurkasid võiks ikkagi tekkida 9 :P).

Antud pilt peaks enam-vähem olema vormistatud vastavalt kolmandikureeglile, kuigi see tilk oleks võib-olla tõesti ka mõningate inimeste arvates sobinud täpselt keskele rippuma.

Kõik see ei käi muidugi raudkindlalt piltniku kümne käsu alla, säärast kompositsioonisoovitust võib ju muidugi eirata. Mina igatahes eiran seda vägagi tihti ja enda pildikogus on suhteliselt vähe täielikult kolmandikureeglile alluvaid pilte. Sageli tuleb kolmandikureegel kasuks. Ka endal jääb vahest silma kriipima kui pildil olev objekt on asetatud täpselt keskele, kuid tuleb ette ka häid erandeid. Näiteks antud objekt (sel pildil suhteliselt hiline metsmaasikas) on vertikaalsele pildile paigutatud suhteliselt keskele, seega ei järgi objekt fotol eriti kolmandikureeglit. Paljusid inimesi võib antud kompositsioon häirida, kuid mulle tundus tol pildistamishetkel selline kompa kõige ainuõigem. Võtke seda kui metsmaasika portreed.

Lõpetuseks ütlen vaid niipalju, et ka Eesti loodusfotomaastikul on palju suurepäraseid pilte, mis ei allu kolmandikureeglile. Suure töö on sel puhul kindlasti teinud momentide kiirus, mille tabamiseks pole vast aega kolmandikureeglit järgida ning võimalus kaadri luhtumiseks on suur. Kes on agaramad piltnikud, leiavad vast ka aega matemaatiliste konstantidega jagamiseks, kuid 'laisemad' piltnikud määravad kompositsiooni pelgalt vaatluse tulemusena. Nagu ütleb minu ühiskonnaõpetaja, siis ühekülgset käsitlust pole olemas.

Parima valguse pilt- oktoobrikuu

Tere loodusfotosõbrad!
Blogi traditsioon jätkab tegutsemist- valida välja iga kuu parima valguse pilt looduspilt.ee keskkonnast. Sedapuhku juba seitsmendat korda. Oktoobrikuu parima valguse pildi autor on Peeter Nahko, pildiga "Sütti, sütti taevas". Braavo!

Ja siit tulevad küsimuste vastused:

Kas Sinu jaoks on olulisem hetk või valgus?

Kuigi valgus ja hetk on tihtipeale omavahel seotud, paneksin ma siiski esikohale valguse, kuid valguse ja hetke jahimehed me ju oleme, see on tõsi. Pean tunnistama, et parima valguse pärast on joostud üksjagu, kuna tihtipeale kestab see vaid hetke.

Kas Sinu arvates pakub loodus sageli, või pigem harva, jäädvustamiseks häid valgushetki?

Eesti loodus on võrratu, tohutult mitmekesine ja erinevaid võimalusi pakkuv, huvitavaid ja erinevaid valgushetki on tegelikult piisavalt, tähtis on vaid õigel ajal õiges kohas olla. Muidugi kipub meil aasta lõpupoole ka pikalt halli aega olema aga isegi see on hea, siis osakme valgust hinnata. Kas Te olete vaadanud Eestis tehtud maastikupiltide taevast, mitut erinevat taevast on olemas :)?

Parima valguse pildi kirjeldus

Ma loodan, et ma pole seda veel näinud, seega ei oska ka kirjeldada aga kui näen ja koos kaameraga kohal juhtun olema, võite kindlad olla, et näete Teiegi ;)

Peeter Nahko "Sütti, sütti taevas"

Pildi varjud

Tihti on nii, et pilt mida jäädvustatakse ei näita seda, mis on sensori "raamidest" välja jäänud.
Nii küsingi teilt kas ka ülaloleval pildil on mingeid varjupooli? Mis võiks jääda pildist vasakule, kus üldse pilt on tehtud, kas kaugel linnadest jne. ?

Gaida Jakson

Foto: Raimo Jakson

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Esimest kokkupuudet loodusega ma kohe kindlasti ei mäleta. Küllap olengi otse loodusest… Küll meenuvad hetked, kui pidin ummisjalu naabritädi kuke eest ära jooksma, kui ema tiris mind kättpidi eemale tiigist, kus elutsesid triitonid (sedasi on mulle meelde jäänud- kas neid seal tegelikult ka oli-kes seda enam mäletab). Samas meenub mulle fakt, kui ma tulim metsast meeletu jooksuga:”Uss! Uss!”, mispeale sunniti mind kähku suhkruvett jooma. Tegelik kiirustamise põhjus peitus hoopis tahtes kõigile oma leidu näidata.
Huvi loodusfotograafia vastu tekitasid minus pildid, mida olin “NG”-s näinud, samuti ei jätnud mind külmaks “Eesti Loodus”. Tõsisema huvi tekke-patu võin südamerahuga ajada oma abikaasa kaela, kellega sai niisama metsas kaasa kõnnitud, jälgi aetud, passitud jne.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Meenub päev nädalasest jäälinnu passimisest. Varahommikul said positsioonid sisse võetud (olime kahekesi), varje looduslikust materjalist (põhiliselt oksad ja sõnajalad) ja varjevõrgust valmis meisterdatud. Jäime jäälindu ootama. Teadsime, et käivad ettevalmistused teise pesakonna muretsemiseks ja kaua ei tule oodata. Nii läkski. Sellest päevast tuli häid ja väga häid pilte kahe peale omajagu. Olime otsustanud, et selleks päevaks aitab. Mõeldud-tehtud. Hakkasime asju kokku pakkima, kui kuuldus auto ukse mütsu. Et tegu oli loodusliku vaatamisväärsusega, siis käis ikka aeg-ajalt rahvast uudistamas. Jäime edasi istuma, sest ei tahtnud oma asukohta kellelegi reeta. Tulijateks osutusid noored . Vaadati ümbrust, tehti mõned turistikad, lobiseti niisama- nagu ikka noortel kombeks. Ühtäkki hakkas tüdruk liikuma mööda paljandi serva meie poole. Ausalt öeldes tekitas see minus omajagu põnevust: kui hästi oleme suutnud end ära peita? Jäälind meid ei märganud, aga inimene, kes hakkab oksi teelt kõrvale lükkama.? Täiesti tahtmatult tuli üle huulte:”Sul ei ole sinna asja!” Õnneks tütarlaps ei ehmunudki nii väga. Kuulda oli vaid, kuidas poiss-sõbrale öeldi:”Põõsas räägib!” Meil oli omaette naeru pugistamiseks põhjust küllaga.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Eraldi teemat on raske välja tuua, sest eelistused tekivad enamasti vastavaid pildistamise olusid arvestades. Lemmikuks on olnud seni makro.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Paar ebameeldivat juhust on olnud külakoertega ja seepärast olen mõelnud kasvõi pipragaasi kaasa võtta, aga seni olen ikka unustanud. Kui minna pikemale pildistamise retkele, siis kindlasti midagi näksida ja soe jook, talvel midagi magusat. Tagavara aku ei ole iialgi liigne.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Varahommikud, kevadel-suvel. Sügis-talvine hooaeg kipub ikka õhtu poole jääma. Valgust meie tingimustes kipub alati nappima. Kõige paremad pildistamise kohad on vist juba bronnitud.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Unistuste pildini on veel aega, aga kindlasti peab sobima koju seinale ja ei tohi olla pealetükkiv, ega ka igav. Kui heidad pilgu peale, jäädki vaatama, mõtlemata, et see on sinu enda tehtud.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Sinist värvi rästik, potisinised limakud. Kõige kaunim laul on käblikul. Põnevaima avastuse tegin siiski piiri taga olles: kusagil pole nii mitmekesist loodust, võrratuid rabamaastikke, kauneid loojanguid ja ilusat tähistaevast kui Eestis.

Pilte autorilt: siit.

Pudeneb

Pilt 30. oktoobri hommikust. Ma usun, et minu viimane pilt sel aastal, kus on peal värviliste lehtedega puu. Oligi päris pikk sügisvärvide hooaeg. Ehk viimane sügiskuu tuleb päikselisem.

Härmas

Pühapäeva hommikul tuli jälle raske otsus teha, et kas ärgata üles ja minna rappa või magada mõnusalt edasi. Oma 15 minutit läks valiku tegemiseks:) Lõpuks siiski otsustasin raba kasuks. Ei kahetse ja kunagi vist ei ole kahetsenud hommikul vara tõusmist, aga ärkamine ise kui protsess on jube raske. Eelmisel õhtul oli veel udu ja lootsin, et äkki püsib see hommikuni, aga kahjuks sellest ei olnud midagi järgi, see-eest oli härmatis ja rabas olid laukad juba osaliselt jääga kaetud. Taaskord üks mõnus karge hommik.

Asi on säriajas

Fotograafia - see on hetke püüdmine, öeldakse vahel. Aga kui pikk kinnipüütud hetk on, sõltub suuresti fotograafi tahtmisest. Muidugi seab tehnika siin omad piirangud, aga neidki on võimalik teatud vahenditega ületada. Säriaja pikkusest - või vastupidi, lühidusest - ei pruugi mõnel pildil mingit efekti jääda. Kuid seda põnevamad on pildid, kus oskuslikult valitud säriaeg lisab fotole erilise nüansi. Eelduseks, et seesugune efket kaadrisse jääb, on mingisugunegi liikumine, sest paigalseisev objekt.. noh.. see ju ei liigu!


Lumesajus üritasin hoida säriaja võimalikult lühikese, et jätta lumehelbed peale täppide, mitte kriipsudena. 1/320 sekundit ei ole mu arust selle ülesandega päris hakkama saanud, aga ei tahtnud ISOga suuremale kompromissile minna kui 1600.


Säriaeg eelmisele pildile küllalt sarnane (1/200 s), aga vihma näol on tegemist hoopis kiiremini langevate sademetega ja sensorile joonistusid pikad triibud.


Tinditilga detailselt pildile saamine nõudis päris kiiret katikut (1/1600) ja tekitas palju spekulatsioone sellest, et olen fotopoes hoogu sattunud ("see tilk ei ole ju tilga kujuga!") :-)


Säriajaga eksperimenteerimine võib tuua soovimatuid tulemusi. 1 tund ja 47 minutit linnalähedast valgust kogunes sensorile ja silmale sügavsinisena tundunud taevas muutus määrdunuks.