Linnakärast veidikeseks eemale.

Oli võimalus jällegist veeta paar ilusat kevadpäeva eemal linnakärast ja -mürast. Pealegi on linn täis ka säärast 'tähtsat' valmisetuhinat - üldse ei huvita see üksteise ümber kemplemine, et kellele meeldib seajalgadest sült, kellele aga köielkäimine. Maal on rahulik, isegi väga. Maal oli ootamas mind värske õhk, kuna 21.mail käisid üle äikesepilved ning kõmistas nii et vähe polnd. Jõudsin mõelda ka näiteks selle üle keset pilvedega kaetud männikut istudes, et miks keegi näiteks mustika õisi eriti ei pildista- kas tõesti on nad nii inetud või vähemtähtsad kui näiteks põdrad?

Pärast äikest...

Päikeseloojangul polnud kah midagi viga, kuid päris jahedaks tõmbus. Ööbik oli leidnud, et peaks nagu laulma- mõeldud, tehtud!
Järgmisel päeval algasid minu pildistamisretked. Uurisin absoluudselt kõike, kuna ka praegusel hetkel on viimane aeg teha tutvust värske loodusega. Mida aeg rohkem juuni keskpaiga poole, seda tummisemaks see loodus muutub. Hiliskevad on ilus. Vahva on näha aasta esimesi kiile, keda oli vähe ringi lendamas, kuid siiski oli. Kuis toomingas õitseb, siis on kohe teada et kevad on täistuuridel suundumas suve poole, tõrvikut üle andma.
Kahel päeval järjest sain näha ka vikerkaart, ühe korra sain ka topelt näha toda ilusat asja.

Tirt

Mr. Horsefly esitlemas teile selle suve põnevaimat trendi- triibulisi päikeseprille.

Makrohuvilistel on looduses olles käed-jalad tööd täis, kuna mutukaid ja putukaid on kõik kohad täis- üks imelikum kui teine. Kahjuks tülitas vähemalt mind iga päev päris tugev tuul nõnda, et mõni päev jäi pildisaak täiesti olemata. Õnneks sai niisamagi ilma kaamerata looduses puhata ja näiteks põnevaid linde vaadelda. Mina pean põnevateks lindudeks muuseas ka näiteks linavästrikuid. :-P

Jänes

Ma avastasin enda jaoks puude peal asetsevad makromaailmad. Pole kahjuks siiani sellise pilguga ringi rännanud, et iga puu peal võib elukaid olla. Tihtipeale kehtib reegel et mida vanem puu, seda rohkem tegelasi võib selle pealt leida. Nägin igasuguseid mardikaid ja samuti ka palju sebramustriga hüppavaid kiskjaid. Jahti õnnestus ka kohata, kus 'sebra' jäi siiski aeglasemaks kui käpes. Iga päev külastas mu maakodu õuet üks pistrik, kel ei ole veel siiamaani küll saagiga õnnestunud lahkuda, küll aga naabrite aias mis on meie aiast paarisaja meetri kaugusel. Seal tegutsevad ka hallvaresed, kel on nokavahel tihtipeale linnupojad. Rääkides nüüd aedadest, siis minu imestuseks lendas mõnel õhtul ringi juba päris vara üks kuldnokaparv, kus olid juba ka pojad sees. Loodan et meile jäävad nad pisutki kauemaks. Kui nüüd hakata võrdlema eelmise aasta mai lõpuga, siis paljud asjad õitsevad kaks nädalat hiljem kui eelmine aasta samal ajal. Samuti on ka rohi pisut madalam. Panen ka tähele, et see aasta ei õitsegi vast pihelgad nii täielt kui eelmine aasta ehk see aasta on vähem raipehaisu õhus tunda õnneks. :-P

Toomingas tuule käes



Tükike rohumaad

Iga päevaga läks aina soojemaks ning soojemaks, kuid ka tuul tõusis niiet kõrred liikusid ühest niidu otsast teise. Õhtud möödusid mul jõe ääres kus on palju uut ja põnevat. Kas siis õhtune päikeseloojang või siis näiteks vihitajad ning 'sinikriiskajad'.

Ütleme nii et suvi on põhimõtteliselt nüüd käes, seega jäädvustagem kõik seda tulevat suve omamoodi ning pakkugem ka killukesi teistele vaatamiseks. Võtkem aega pilte vaadata, hinnata ja miks mitte ka tunnustada.

Viljar Lillmaa

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Kokkupuude loodusega oli juba varases lapsepõlves. Kuskil 3 aastasest alates sai kõik suved veedetud Lõuna-Eestis vanavanemate juures talus. Solistasime kraavides mutukaid jahtides ja järve ääres naabripoistega kala püüdes. Looduse pildistamisega hakkasin tegelema tõsisemalt alles 2006 aastal, enne seda plõksutasin niisama.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Täbaram – hmm, käisin hiljaaegu Kuremaal ja kummikud jalas mõõtsin ühe üleujutatud soo kallast, oma kummikutega tundsin ennast juba päris tegijana ning roniski omaarust ühe päris tugeva puutüve peale ja pauh olin põlvist saati vees, hoidsin meeleheitlikult ühe teise kasvavast puutüvest kinni ning proovisin ennast veest välja vinnata – korraga taipasin et vesi pole ju sügav kõigest üle põlve- rahunesin ja tegin seeria pilte ning kahlasin peale seda kaldale kumparitest vett välja kallama – tagantjärgi teeb nalja esialgne paanika kui nott millel seisin järgi andis.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Kõige enam paelub maastikuvaated, võibolla sellepärast et see on ka kõige raskem teema.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Kaamera

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kõige parem aastaaeg on kevad, päevaaeg – hommik kell 4 ja valgus hommikune päikesetõusu valgus kella 5.30 ajal ja parim koht – väiksemat sorti jõe luht kus kasvab pajupuid kuid mitte selline paduvõsa.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Kirjeldada ei oska kuid vaimusilmas on olemas- ämblikuvõrkudesse mattunud heinamaa esimeste hommikuste päikesekiirtega.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
See kui vähe ma tean eesti loodusest ja kohtadest

Pilte autorilt: siit.

Tehnikajuttu ka

Viitan kahele heale internetilehele, kus on juttu fototehnikast. Kuna nad nii head on, siis ilmselt enamik fotohuvilisi juba teab neid, aga ehk on inimesi, kes veel pole kuulnud:) Huvitavaks teeb need lehed minu arvates just see, et kui nendele lehtedele ilmub näiteks ülevaade uuest kaamerast, siis võib kindel olla, et see ülevaade ei koosne ainult kommenteeritud spetsifikatsioonilehest. Juttu on ka loo kirjutaja enda kogemustest vastava fototehnilise tööriista kasutamisel, mis on päris kasulik, sest autorid on ise üldjuhul pildistamisega küllalt lähedalt seotud.

http://www.luminous-landscape.com/ Luminous Landscape veebilehe plussideks on paljde autorite osalus ja seetõttu väga erinevate tootjate ja valdkondade kajastamine. Nimest selgub siiski rõhuasetus maastikuteemale.

http://www.bythom.com/ Thom Hogani veebikülg kajastab küll ainult Nikoni tehnika ülevaateid, kuid leiab ka artikleid muudel teemadel. Väga põhjalikud ülevaated ja margitundmine. Siit leiab sageli ka kindlaid teateid tulevastest kaameratest. Kui millegi kindla vastu huvi on, tasub silm peal hoida:P

Alo Eenmäe

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Loodusega olen juba varajasest noorusest kokku puutunud, sest üks vanaemadest elas keset metsi ja põlde. Lapsepõlve kõige eredam ja vahvam mälestus on seotud euroopa naaritsaga - püüdsin omatehtud parvega jõel kala ning ühel hetkel oli noor euroopa naarits minu parvel ja limpsis oma keelega mu särjest lõhnavat näppu. Seda kustumatut mälestust suudan veel 20 aastat hiljemgi väga selgelt meenutada.
Loodusfotograafiaga sai suhteliselt hilja alustatud, see võis olla ülikooli teisel kursusel, (2002 a.) kui ostsin Canon EOS 300V koos 70-90mm objektiiviga.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Viimane naljakas kogemus on seotud mingiga. Lamasin minki oodates kõhuli jääl ning mink tuligi. Toimetas veidi aega jääl, ühel hetkel sukeldus ning paari sekundi pärast läks vees suur mürgel lahti. Tulemusena vedas mink kaldale endast nii suuruselt kui ilmselt ka kaalult suurema kala ning läks seda tihnikusse nosima. Pilt jäi tegemata, aga vähemasti jagas mink minuga värske kala lõhna.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Loodusfotograafias on kõik väga huvitav, aga ilmselt kõige südamelähedasemad on imetajate fotografeerimine ja ka igasugused sitikad-satikad.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Kindlasti teleobjektiiv ja makroobjektiiv ning loomulikult täis akud (tavaliselt on neid kaasas lausa 3) ja lisamälukaart ning KINDLASTI on fotokotis välgumihkel või tikud, sest kunagi ei tea, kauaks metsa jääda tuleb.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Karge ja lumerohke talv, kevad ning udused sügishommikud. Päiksetõusu eelne ja järgne valgus.
Uusi kohti on alati rõõm avastada, kuid vanad, tuttavad paigad on siiski kõige südamelähedasemad. Nad kutsuvad ikka ja jälle tagasi, näidates iga kord midagi, mida enne näinud pole, olles seejuures väga intiimsed.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Loomulikult tahaks igasuguseid huvitavaid olukordi, nähtuseid jäädvustada, aga midagi konkreetset pole söandanud või julgenud enese jaoks välja mõelda ning eesmärgiks seada kartuses nn. unistuste pilti enda jaoks ära rikkuda. Unistused hinnatakse oskuste arenedes tihti ka ümber ning kui õnnestub mõni niisugune hetk jäädvustada, siis tunneb fotograaf selle kohe ära. Kindlateks märksõnadeks on - udu, rabaserv ja hunt/ilves/karu.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Meil on väga imeline ja mitmekesine loodus ning mingi ime läbi on ta endiselt suhteliselt metsik.

Pilte autorilt (Rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

''Tulnuka tervitus''

''Kamoflaaz''

Ilus portree ja tegevusportree

Canon 1DsMark2 + Canon 300mm F2,8 IS + Canon 2x konverter.

Händkakk on ilus. Küllaltki väike lind, nii suhtelisel skaalal. Kui ta lendab ja ajab oma eluasju, siis muutub ta suureks, aga oksal istudes oskab ta ennast väga kompaktseks muuta. Märtsikuu händkakkude seltsis hakkas mind tasapisi ahastusse viima, sest vägevate lennupiltide vastu polnud mul ühtegi korralikku portreed panna. Kõik oli kuidagi tagurpidi, sest tavaliselt tulevad enne portreed ja siis tegevuspildid, tookord oli millegipärast vastupidi. Keskkond, kus kakud jahti pidasid ei soosinud heade portreede tegemist, sest igal pool laiutas paju- ja lepavõsa ning seal istudes sõitis kakule igast ilmakaarest mitu häirivat oksa sisse, mis jätsid pildil mulje justkui oleks lind mitmekümne musketäri mõõga poolt läbitorgatud.

Ühel järjekordsel kakupäeval, kui kella suur osuti seisis keskpäeva peal, maandus kakk tavalisest teistsugusele oksale. Täiuslikule vana männi poolt kasvatatud portreeoksale. Lisaks istumisoksale pakkus mänd ka peavarju - kõik elemendid olid portreeks paigas. Tumeda tausta pakkusid paar eemalolevat kuuske, mis olid rohkem metsasopi sees ja seetõttu ka hoopis hämarama valguse käes. Pildi tegemine polnud just väga mugav, sest just niisuguse kadreeringu saamiseks pidi seisma küljega ühe lepa vastas ja ennast tema juurtel tasakaalustama. Kakk jäi sinna tükiks ajaks puhkama, kuid niisugune poos püsis vaid hetke, sest peagi lendasid meist üle kaks pulmi pidavat ronka valjude hõisete saatel.
Minu händkakk otsustas selle peale ennast kokku suruda ja puges võimalikult vastu tüve ning jäi sinna järgmise sööstuni kössitama. Hea portree-hetk oli möödas.

Tegevusportreesid olin ma ka päris palju näinud, kuid alati leidsid nad aset mõne kõrge kase või kuuse ülemistel okstel. Sest puhastamisega hakkas kakuke tegelema siis, kui hommikupooliku jaht oli lõppenud. Siis polnud tarvis madalal oksal kuulata, vaid võis kõrgustes olemist nautida. Mina vaatasin all vesise suuga pealt, kuidas hännakas oma sulestiku ükshaaval nokaga üle käis. Tegin mõned pildid ka, kuid alati jäid nad liiga kõrgeks, kaugeks ja rägaseks.

Ühel hommikul jäin metsaminekuga hiljaks, sest oli muid asjatoimetusi ja jõudsin kohale alles lõunaks. Minu üllatuseks istus hännakas madalal lepaoksal ja tukkus. Eemalt kaaludes sai selgeks, et lähemale minnes võib tegevusportreed trehvata. Selleks tuli aga väga lähedale minna ja see oli suurim probleem. Nelja pildistuskuu vältel olin ma kakule tihti päris lähedal olnud, kuid tegevusportree eeldas kõigest nelja-viit meetrit ning ma ei tahtnud lindu puhkehetkel häirida. Kohapeal niheledes ja olukorda kaaludes otsustasin kõigele vaatamata siiski proovida. Tibusammudega lähenesin ma vanale tuttvale. Aega võttis, kuid asja sai ja minu üllatuseks ei pööranud hännakas mulle pilkugi. Isegi mitte siis, kui ma juba enda arvates sobivas kohas seisin. Teleobjektiivi kaugusmõõdik näitas 4,5 meetrit. Kakk oli siinsamas. Nüüd jäi üle vaid oodata. Kes enam mäletab, kui palju kordi ma hiljem olen kakule nii lähedal olnud. Esimesel korral tagus süda nagu olnuks ta kurgus. Hiljem pole süda enam kurku roninud.


Nikon D3 + Nikkor 300mm F2.8 VR + Nikkor 1,7x konverter.

Raamatusoovitus: "Mister Fred"

Ilmunud on uus raamat: "Mister Fred", mis on sisuliselt Fred Jüssi elulooraamat, kuid seda hoopis põnevamas formaadis. See on raamat, mida kohe kuidagi ei taha lõpuni lugeda, vaid seda lugedes on tungiv soov, et see kestaks lõputult. Oleks 10000 lehekülge pikk. Õnneks on mõtted raamatus nii pikad, et neid võib venitada 10000 lehekülje pikkuseks.

Mul on jäänud raamatu numbrilise lõpuni vaid paarkümmend lehekülge, mida ei ole palju. Kuid raamatu lahtimõtestamise lõpuni jääb vist minu ülejäänud elu. Soovitan kõigil loodushuvilistel seda raamatut lugeda, sest selles väljendub looduses liikumise sügavam mõte - iseenda avamine iseendale. See on üks lõputute umbtänavatega suurlinn, mille kaardistamiseks kulub terve inimese elu. Fredi mõtted ja suunad liigutavad looduses mõtleja lõpptulemusele lähemale.

Homme, kell 17.00, on Viru keskuse Rahva Raamatus selle raamatu ametlik esitlus, kus kohal on ka Mister Fred ise. Kel võimalus, võiks läbi astuda. Igatahes head lugemist ja eneseavastamist!


Fred Jüssi slaidiõhtu Manijal, september 2008.

Lembit Miil

Foto: Lauri Lihtmaa

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?

Esimene kokkupuude oli mul loodusega...ei oskagi sellele vastata kohe, tõenäoliselt algas tugevam kokkupuude tudengiajal (ca 10 a tagasi). Töötasin sel ajal maamõõtjana ja töö tõttu sai liigutud igasugu kohtades. Umbes samal ajal sai alguse ka huvi loodusfotograafia vastu, plõksisin siis Zenidiga. Seejärel olid mõned head aastad vahet ja 2005 soetasin endale digipeegli. Kummaline on praegu mõelda, et automaatselt hakkasin tegema looduspilte ja muu ei köitnud mind mitte teps, inimeste pildistamine tundus täiesti mõttetu tegevusena. :)

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?

Ega mul sellist ekstrakoomilist situatsiooni polegi olnud aga roomamine fotokaga on ikka kummaline küll vist kõrvalistel isikutel vaadata. Vahest ikka ju juhtub, et kusagil linnaäärses metsas satud mõne ilusa objekti peale...ja siis jalutab paarike mööda. Eriti lahe on veel see, et kõrvaltvaataja ei saa aru mida pildistatakse, sest mingit looma ega lindu ju ei pruugi olla. Täbarad olukorrad on muidugi need kui unustad näiteks statiivi maha või statiivipea ja sõidad ei tea kuhu juba.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?

Oma töö ja eluviisi tõttu pole mul aega eriti linnu- ega loomajahile pühenduda, kuigi tahaks, seetõttu keskendun rohkem maastikele ja muudele loodusevõludele. Tegelikult köidavad maastikud mind kõige enam. Maastikega “möllamine” on huvitav ja on raskem kui esmapilgul paistab.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Üldiselt valin ma kergema fotokoti kui välja lähen. Tavaliselt lähen ma kuhugi juba eelnevalt välja vaadatud kohta ja komplekteerin koti sisu vastavalt sellele. Kui küsida konkreetset eset kotist, siis vist ilma kiilfiltriteta ei lähe välja ja loomulikult fotoaparaadita, see oli konksuga küsimus ju.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?

Parem pildistamise aeg on minu jaoks kui mul pildistamiseks muudest toimetustest aega üle jääb ja tavaliselt on see loojanguperiood. Hommikuti olen kõva unega ja ei viitsi päikesetõusu ajal tuiama minna. Aastaajad kõik on pildistamiseks võrdselt väga head. Ma ei kadesta eriti nende piirkondade piltnikke, kus aastaajad eriti ei vaheldu. Parim valgus tundub mulle olevat väike nõks pärast loojangut.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?

Unistuste pilt näeb mul umbes selline välja nagu LAF 2009 II koht maastikupiltides aga neli korda võimsam, ha haa.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?

Põnevaim avastus Eesti looduse kohta on asjaolu, et meie väikese riigi loodus on piltniku jaoks ammendamatu, tohutult mitmekesine lähemalt vaadates.

Pilte autorilt (Rohkemate piltide kiikamiseks vajutage siia):

''Kõrrepunk''

''Tammering''

Kuupilt

2008. aasta oktoobrikuine täiskuu kerges pilvevines, mis lisas Kuu ümbrusesse õrna heleda kuma. 300mm + 1.4TC

Kuu kui meile lähib taevakeha on mulle alati huvitav tundunud ja seega on loogiline, et olen püüdnud temast ka pilti teha. Juba minu väikese kogemuse varal võib öelda, et see polegi nii lihtne - ma mõtlen Kuust silmapaistvat pilti teha. Sest paraku on ka andekad loodusfotograafid avastanud, et Maa kaaslane on päris atraktiivne pildimaterjal. Seda enam tuleb kulutada aega planeerimisele ja katsetamisele. Seega, millest alustada?

Nagu igasuguse muu foto tegemisekski, läheb kõigepealt vaja elementaarseid taustateadmisi pildistatavast. Kuu puhul tähendab see loomulikult seda, et on vaja teada, kuna teda üldse on võimalik taevas näha. (Vahemärkusena: Kuu ei ole alati taevas, kui pimedaks läheb, tegelikult tundub tema ilmumine horisondi kohale olema palju kaootilisem, vähemalt mulle on selline mulje jäänud:P). Üks koht, kust Kuu loojumise ja tõusmise andmed (lisaks kellaajale ka ilmakaared) leiab, on igasugune vähegi korralikum käsi-GPS. Natuke ebamugavamaks variandiks on Googoli kasutamine ja vastava info kaevamine Internetist.

Ühe koha inglise keele valdajate jaoks leidsin sellelt aadressilt: http://aa.usno.navy.mil/data/docs/RS_OneYear.php Kasutamiseks peab teadma huvipakkuva koha geograafilisi koordinaate ja aega võrreldes GMT'ga. Tulemuse saab väga ebamugava tabeli formaadis terve aasta kohta. Puudub info ilmakaarte kohta.

Kiiresti liikuvad madalad pilved noorkuu ajal jaanuaris 2008. 300mm + 1.4TC

Nüüd, kus on välja uuritud, kuna Kuu paistab, on paras aeg mõelda, milline võiks veel tegemata uus ja imeline kuupilt välja näha. (Aga seda võib samahästi ka kõige enne teha:~) Seega on ilmselt oluline arvestada ka Kuu faasiga. Kui ikka plaanis oli teha pilt sedapidi kõverusega, nagu on noorkuul, siis võib vanakuu pidi kaar asja päris ära rikkuda. Igatahes leiab faasid pea igast kalendrist ja ajalehest.

Täiskuu loojumine maikuu varahommikul 2009. aastal. 150 mm

Nüüd olekski paras aeg õue minna ja taeva suunas säritama hakata. Millised on reeglid Kuu pildistamiseks? Ma arvan, et neid vist õnneks polegi, sest kuupildile võib läheneda väga erinevat moodi - foto Kuust ei pruugi tähendada ainult tihedalt kaadrisse püütud täiskuud.
Mitte küll pilt Kuust, aga siiski kuupilt - Kuust valgustatud järvejää ja pragu selles. Detsember 2008, 18-70 mm objektiiv @ 44 mm

Siiski siin paar tähelepanekut, millest mina juhindun:

• Kuigi Kuud saab väga edukalt pildistada ka päeval, on siiski sageli tegemist pimeda või vähemalt hämara ajaga. Statiiv ja distantspäästik on omal kohal.
• Peab arvestama silma ja kaamera valgustundliku elemendi erinevat dünaamilist ulatust. Sageli võib hämaras silma järgi vaadata, kuidas pildile saaks jätta nii Kuu kui selle ümbruse, aga pildile jääb vaid hele kuu ja süsimust ümbrus.
• Lihtsam on kasutada M-režiimi, siis pääseb pidevast särikompenstatsiooni muutmisest. Samuti ei tule kahjuks fookuse keeramine manuaalse peale.
• Kui pildil on ainult ümarik kuuketas ja tühi taevas, on seda olulisem koht kadreeringul, mis peab olema lõpuni läbi mõeldud ja ideaalselt vormistatud.
• Säriaega ei tohi lasta väga pikaks (1 sekund on juba liig) kui eesmärgiks on pilt suurelt kaadris olevast teravast Kuust - Kuu liigub hirmsa kiirusega taevas edasi. Seda märkab kahjuks ka siis, kui kadreering on täpselt paika sätitud ja juba varsti on ta kaadrist välja ujumas. Siiski ei maksa kurvastada, kui tundub, et joonis ei ole hoolimata kiirest säriajast päris nii hea, kui objektiiv võimaldaks. Põhjuseks on Maa atmosfäär, mis jääb objektiivi ja Kuu vahele ning udustab pilti.

Kuuvarjutus augustis 2008. 300mm+1.4TC

Napilt mahtus ära! Noorkuu 2008. aasta juunist. 300mm+1.4TC

Ja lõpetuseks üks fakt kõigile, kelle mõtted liikusid küsimusele, et kui pikk peaks olema objektiiv, et saada Kuu tervenisti kaadrisse ilma suurema tühja ruumita. Võttes arvesse, et Kuu paistab Maalt ca 0.5 kraadi suurusena (täpselt sama suur, kui Päike), läheb täiskaadri ees vaja 2200mm fookuskaugusega objektiivi.. Igatahes jõudu ka kõigile neile, kel Kuu kaadrisse püüdmiseks nii pikka telet ei leidu!:P

Saade "Wild Photo Adventures"

Paari nädala eest tutvustas Karl meile Art Wolfe' loodusfototeemalist telesaadet. Üks sarnane saade on Wild Photo Adventures, mille saatejuht on Doug Gardner. Ta ei ole küll nii kõva tegija kui Art Wolfe ja pildistamine toimub ainult USA piires, ent päris kena sari sellegipoolest. Näeb ilusat loodust ja saab fotoalaseid teadmisi juurde. Mis aga kõige parem - sarja esimest hooaega saab tasuta Internetis vaadata. Need, kes tahavad nautida kõrgkvaliteedilist pilti, peavad ~520 krooni eest ostma I hooaja DVD-d.

Sarja saab vaadata siit:
http://www.wildphotoadventures.com/watch.html

Imetajate Elu @ ETV

Lisaks mainiksin ära, et laupäeviti kell 18.45 näidatakse ETV-s dokumentaalsarja Imetajate elu (The Life of Mammals, Inglise 2002) . Olen selle sarja DVD õnnelik omanik ning soovitan kõigil, kes seda veel näinud pole, nüüd võimalust kasutada. ETV enamasti loeb eesti keeles peale, isiklikult eelistan küll David Attenborough suurepäraseid kommentaare kuulata. Tekst on enamjaolt küll sama, ent Attenborough intonatsioon annab palju juurde. Lisaks tundub mulle, et eestikeelsetel dokidel on loodushelid ja muusika vaiksemaks keeratud. Igal juhul on see väärt kraam ning vaadata kõlbaks ka tummfilmina, sest filmitud materjal on lihtsalt nii võimas.

Taaskord 3 päeva looduses (järg II)

III PÄEV (3.mai)

Eks sel hommikul mõtlesin veidikene patustada ning magasin kella kümneni hommikul. Ärgates oli päike juba kõrgel. Mul ei olnud kuhugile kiiret, kuigi mõne asja tahtsin siiski ära näha ennem linna minekut. Kõige ennem käisin ma Mädara jõe ääres kus teadsin olevat ühte väga arvukat konnade kudemispaika. Ka see aasta oli kudu palju. Eelmine aasta oli samas kohas juhtunud selline asi, et konnad olid kohutavalt palju kudu maha endast jätnud ning veetase alanes ülimalt kiiresti, seega jäi enamus kudu kallastele. Vaatasin, et kullesed siblivad kudu vahel ringi ning mööduvad juba tasapisi ka sääsevastsetest. Haarasin taaskord ratta ja põrutasin sellega Murumetsa, eesmärgiga tabada sinililli ja ülaseid.

''Sinilille kroon''

Sealne mets on sinilillesid ja ülaseid täis, suvel võib seal kohata ka üpriski huvitavaid taimi. Mulle vaatas otsa ka pisike käblik, kes ei pelganud oma lauluhäält. Otsisin sinilillede albiinovorme, kuid kahjuks need jäid mul nägemata. Sõitsin mööda metsavaheteed kaugemale, Kontaru metsa. Hoidsin enda silmad lahti et näha näsiniint, kuid ka see jäi mul kahjuks nägemata. Istusin vanal mahalangenud puul, mõtlesin omi mõtteid, kuni minu kõrvale tuli musträhn toksima, ta ei pannud minu kohalolekut pahaks, pilti ei teinud. Eks olin pisut nördinud, kuid nägin oma selle aasta esimest jänesekapsa õit. Koduteel passisin ka paiselehti veidikene, jälgisin samuti metsvintide laulu mis on juhtumisi ikka paganama ilus.

Sinilill

Sõin kõhu täis ning läksin viimasele tuurile rattaga. Mõtlesin et läheks samasse kohta, kus päev ennegi sai käidud Meelise ja Villemiga. Mõeldud, tehtud. Minu üllatuseks oli eilne tiigikeskne kudu muutunud suureks kulleste parveks. Seal tiigi juures oli õnneks väga hea jahe olla, kuna lageda peal lõõskas õudne soojus. Õhtupoole tuli minema hakata, ikka on kahju et toomingad ei õitse, kuigi eile oli saare juures toda lõhna kuidagimoodi isegi tunda. Eks ootame kuni need valged õies siis lahti löövad. Eelmine aasta samal ajal õitsesid toomingad juba täielt, aga egas aastad siis vennad ole.

Roosakas sinilill

Varsakabi

Stereofoto

Metsas pilti tehes on alati üks ja põhiline probleem: nimelt ei jää pildile seda ruumilisust, mis tekib kahe silmaga vaadates. Kui aga panna üks silm kinni, siis pole pilt pooltki nii ilus. Kahjuks foto täpselt selline tulebki ja paljud pildid jäävad mul just selle tõttu tegemata.

Selle nädalal avastasin täiesti juhuslikult sellele probleemile osalise lahenduse, kui sirvisin 1999. aasta Rapla “Fotolehte”. Seal oli juttu stereopiltidest ja kõrval oli paar mustvalget näidet, mis väga ei imponeerinud, aga jutt oli paljulubav. Panin Flikr.com-i stereorammi otsingusse ja kui sealt tuli üle 10 000 vastuse, siis oli selge, et selles peab midagi erilist olema.

Hakkasin siis asja täpsemalt uurima. Stereogramme saab erinevate tehnikatega teha. Mina olen praeguseks kahte levinumat ja lihtsamat varianti proovinud ja tulemus oli hämmastav. Üks variant on magenta/cyan prillidega vaatamiseks (e. anaglyphs) ja teist varianti tuleb vaadata kõõrdis silmadega (e. Cross-eye), mille saavutamine on mõnele päris kõva pähkel, aga kui natuke harjutada, siis peaks igaüks hakkama saama. Tegin ühe pildi harjutamiseks, millele panin lihtsustuseks alla kaks valget ringi - kõõrita niikaua, kui kahe valge täpi keskele tekib kolmas ja siis vaata ülemist pilti. Toimib väga hästi nii et ärge kohe alla andke! :) Ootan kommentaarides väikest tagasisidet, et kuidas õnnestus ja mis üldse arvate. Aitäh!

Stereokujutise nägemiseks tuleb silmadega saavutada selline olukord, et kahe
valge ringi keskele tekib kolmas ring ja siis vaadata ülemist pilti.

Et ise stereopilti teha ja kui teil pole juhuslikult stereokaamerat, siis tuleb pildistada kaks pilti: üks ühest kohast ja teine eelmisest nt. 6,5cm paremalt või vasakult (pole väga täpselt vaja, aga 6,5 cm on normaalne silmdevaheline kaugus). Mida suurem vahe, seda suurem stereoefekt.

Üks katsetus veel, millega tekib päris metsatunne.

Taaskord 3 päeva looduses (järg)

II PÄEV (2.mai)

Päev algas minu jaoks vähemalt kella seitsme paiku hommikul. Kõhud täis söödud suundusime Villemiga õue, Meelist ootama. Tänasel päeval pidi algama võimas ralli, millest ükski külaelanik teadlik loomulikult polnud. Nõnda käivad asjad tänapäeval. Teed suleti ning oodata oli suurt müra. Müra tuli, müra vaigistas looduse häälekoorid. Eks säädisime end korda ja asusime mööda Mädara jõge liikuma ülesvoolu. Jõe kaldal kasvas harilikke lõokannuseid, päike sillerdas helerohelisel rohul, vesi oli punakas-pruun.

Harilik lõokannus

Vihitajad kihutasid mitmeid kordi mööda. Kohtasime ka endi teel ühte hukkunut. Pikemalt jäime peatuma suure aasa lähedal asuva metsaäärse tiigi juurde. Eks kõik leidsid endale tiigist meelepärast pildistamismaterjali. Esimesed rallitajad juba summutasid linnulaulu, kuid ajapikku harjus asjaga täiesti ära. Metsast otsisime pildistamismaterjalina putukaid, mina liikusin ühe sillani et kontrollida üle kobraste poolt tehtud tööd. Eks nad on vahepeal hoogsasti tegutsenud, närinud koguni mändisid. Asusime kodu poole teele, saime ka põllult jälgida rallit veidikene aega, Meelis ja Villem proovisid ka lainurgaga Aasamäel autosid tabada. Tegime pisikese toidu- ja lõõgastuspausi. Aeda külastasid metsvindid, rasvatihased, linavästrikud ja suitsupääsukesed lõid ka laulu pisutki. Kõhud täis, vaim värske, asusime ratastega teele ühe suure saare poole, mis asub Pärnu jõel, lootes pääseda selle pinnale. Selleks ajaks oli õnneks juba ralli lõppenud, tee oli natukene ka ära rikutud. Askeldasime siis saare läheduses ringi, märgates varsakapju, sillerdust, igasugu putukaid ning isegi nurmenukke, mida hakkas maapinnast tõusma nagu seeni pärast vihma. Saarele veel ei pääsenud, kuna polnud vastavat 'varustust' tol momendil ning ka vesi polnud veel ideaalselt madal. Jääme ootama paremaid aegu. Päike oli tol momendil ikka päris kõrgel. Märkasin siis ühe vana toominga all, kuhu sai ka varju pugeda, kollaseid kuldtähti, mille kasvukohtasid on ühe vähemaks ja vähemaks jäänud ümbruskonnas. Sõitsime ratastega nüüd siis Mädarasse kus lootsime kohata sipelgaid ja nii õnneks ka läks. Sipelgad olid värskete lehtede kallal juba, samuti olid ka lehetäid kohad sisse seadnud. Lehed on ju hetkel hirmmaitsvad. Kell hakkas juba tüürima tasapisi õhtasse. Eks Villemil oli aeg minna ja samuti oli aeg minna ka Meelisel. Pärast Meelise ja Villemi lahkumist käisin veel Mädara jõe ääres pildistamas ülaseid ning osjasid õhtuvalguses.

Ülane

Osjad tee ääres

Kalamehi oli juba selleks õhtuks kogunenud jõgede äärde parasjagu, ju haug hakkab võtma. Otsustasin pärast kella üheksat teha rattaga reisu taaskord saare juurde et jäädvustada nurmenukke lillaka ja roosa valguse käes, kuid nõnda kahjuks ei läinud. Õnneks sain vähemalt nurmenukkusid pildistada õhtuhämaruses. Saare juures tiirutasid samuti jäälinnud ja vihitajad. Taevas oli pisut roosat kuma, õhk oli juba karge. Kohtasin sel õhtul ka selle aasta esimesi öösorre. Mõnusad vennikesed on nad ikka küll. Eks krabasin ratta ja tagasi kodupoole jälle.

Nurmenukk õhtuhämaruses

Taaskord 3 päeva looduses

Eks räägiks taaskord sellest, mida esimesel, teisel ning kolmandal mail kohtasin ja kuulsin. Tegelikult algasid mu puhkepäevad juba 30.aprilli õhtul kui sai Vändra valla poole liikuma hakatud, kõikjal hämaruses põlesid uhked lõkked, Volbriöö oli ju. Kohalejõudes Orikülla oli taevas kaetud tähtedega, kuulda oli linnulaulu ning õhus oli tunda kevadiselt värsket lõhna. Ma pakun et seda juttu on mul neist kolmest päevast ikka parasjagu, seega teekski selle jutu kolmeosalisena. Täna üks, homme üks ja ülehomme üks. Hääd lugemist!

I PÄEV (1.mai)

Pisut tsirkust...

Ärkasin ikka varem ülesse, sest tol päeval algas ju looduspilt.ee kokkutulek ning otsutasin pisikese tiiru kasuks ennem toda kokkutulekut. Aknast vaadates tundus kõik väga ilus, päike paistis juba ammusest ajast peale. Välja minnes oli kõik ikka sama kevadiselt ilus. Põikasin läbi siis kõrvalolevalt põllult, maad kattis pisikene härmakiht, õhkki oli pisut jahedavõitu, kuid päikesepai oli sellest võitu saamas.

Ümber põliste kaskede oli kasvamas sadu ja sadu ülaseid. Suurkoovitajad kakerdasid koos sookurgedega keset põldu, eks ma ei hakanud neid segama nende toimetuste juures. Käisin siis mööda Pärnu jõe kallast, jäälind vihises mööda ning oli ka näha vihitajate pulmasid. Kaldad on kaetud mõnusa helerohelise rohuga, taustaks kontrastne vesi.

Hele rohi

Kõndisin siis tasapisi tammi juurde kus kohtasin rohu sees tatsavaid ning toitu otsivaid kuldnokkasid. Kõndisin siis tasapisi Suure aasa poole, mis asub Mädara jõe ääres, suhteliselt eraldatud koht õnneks. Vesi on viimasest korrast alates kõvasti alanenud, kallastele on jäänud tohutult prügi kalameeste ja ka suurvee tõttu. Hetkel on juba tohutult igasugu ämmelgaid ja muid elukaid väljas. Sätendavad kastetilgad on kah mõnusaks rosinaks. Jälgisin kella ning pidin hakkama liikuma kodupoole. Kiiresti mõned võileivad sisse, kohvi sai ka natukene alla rüübatud ning saingi auto pääle, suunaks Kobra, looduspildi kevadine kokkutulek. Pisut rallitamist ning olimegi Urmeti, Andrese ja Villemiga kohal. Suur osa metsaalustest oli kaetud ülastega. sai pisut juttu aetud, söödud ning pisut ka puhatud ja kuuskede istutamine võiski tasapisi alata. Ikka kindad kätte, labidas pihku ning tööind kaasa. Toppisime Villemiga koti ikka priskelt täis ja asusimegi kuuski istutama. Ikka auk ja kuusk sisse, auk ja kuusk sisse.
Vahepeal läks vaba maa pärast, kuhu istutada, ka hirmsaks rahmeldamiseks, kuid õnneks oli Leilil ikka veel maad kuhu istutada. Päike oli juba päris kõrgel, piisavalt soe oli ka juba et end suviselt tunda. Istutasime siis ka mõned kuused vaba platsi peale, mille ääres olid mõned katkujuured. Ega mina pole neid kunagi näinud oma silmaga, vaid lehti mis meenutavad rabarberi omi.

Pärast istutamist oli mõeldud lõunapaus ning valmis oli saanud maitsev supp mille esimese hooga oleks endale peale valanud, kuid läks õnneks. :) Pärast sööki kondasin natukene läheduses ringi, et midagi pildile saada, ei tulnud kahjuks aga midagi. Kondamise järel autasustati pisikese fotokonkurssi võittjaid, siinkohal palju õnne Marile ja Kristole. Eks nüüd oli kinuaeg. Vaatasime siis Joosep Matjuse filmi ''Vanamees ja põder''. Filmi oli näitama tulnud ka Riho Västrik. Film vaadatud oli pisike tung minna katkujuuri pildistama, see sai ka tehtud tänu Andresele, Leilile ning ka Villemile ja tema GPS-ile.

Paju

Tee katkujuurteni oli päris põnev...ja mügarlik. Kohale jõudes avastasime enda eest väga palju roosasid katkujuuri, üks pikem kui teine. Asusime siis pildistama. Katkujuurte peal tegutsesid mesilased ja liblikad. Hakkasime siis Villemiga rändama tagasi Kobra poole, ette jäi selline mõnus kraav, mille kaldal võis kohata nii ülaseid, varsakapju kui ka isegi sinililli. Jäime pildistama, kunis meist möödus metssiga. Läksime ikka edasi, nähes näsiniine ning väga huvitavaid Massu jõe kaldaid, mida olid kujundanud ka koprad.

Näsiniin

Egas ära sai nähtud ka hundi ja põdra jälg. Suurvee ajast on päris tükk

maad kaldast kaetud kuivanud mudakihiga. Tagasijõudes oli inimesi vähemaks juba jäänud. Olime ilma jäänud ka vahvast kontsertist, kuid kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Puud olid tasapisi värvumas oranzikaks, seega otsutasin minna pildistama Leili maade peal olevaid taimi. Kõigepealt ikka mõned kaadrid ülastest. Pildistades kopsurohtu märkasin ka kahte külalist enda käte peal. Nendeks külalisteks olid ikka kaks pisikest puuki, ei olnud ma tol õhtul ka ainuke kes puuke enda peal askeldamas nägi. Pildid tehtud oli päev juba tõepoolest päris kiiresti õhtusse veerenud, tuli hakata liikuma.

Sinililled

Suured tänud selle päeva puhul siis eelkõige Leilile. Samuti Andresele, Urmetile, Kristole, Villemile, Vändra pagaritele ning teistelegi kohalolijatele. Super supp! (Y)

Pisike katkend ka filmist ''Vanamees ja põder'':

SIIT

Parima valguse pilt- aprillikuu

Valgus teeb pildist pildi. Valgus paneb pildi elama ning toob vajalikud detailid välja. On suur kunst osata valgust õigesti hinnata ning seda ka jäädvustada. Ühe erilise valgusega pildi nopibki 7vaadet meeskond iga kuu looduspilt.ee keskkonnast välja ning esitleb seda 7vaadet blogis, kui parima valguse pilti.

Head valguse püüdmist soovides,
7Vaadet meeskond


Aprillikuu parima valguse pildi omanik on Andrei Reinol. Palju õnne!
Esitasime pildi autorile ka paar küsimust, et mõista tema arusaama valgusest.

Kas Sinu jaoks on olulisem hetk või valgus?
Parim oleks nad muidugi koos tabada. Nii hetk kui valgus võivad kordumatud olla. Aga kuna mulle meeldib meremaastike pildistada, siis etendab valgus olulisemat rolli. Minu jaoks loob valgus hetke.

On Sulle mõnikord loodus mõne huvitava valgushetke pakkunud?
Naudin alati looduse poolt pakutavaid valgushetki. Olgu need siis varahommikused päikesetõusud rabas või õhtused loojangud mere ääres. Eriti meeldivad mulle hetked, kui tormise merega kaasneb kordumatu valgusemäng. Ka Lapi virmalised jätsid unustamatu mulje.

Parima valguse pildikirjeldus
Pildistades selg mere poole, oleksin ma “Purikate viimase päevituse” peaaegu maha maganud. Miski ei viidanud tumedatele pilvedele ja tugevale sajuhoole. Alguses püüdsin neidsamu purikaid jäädvustada vastuvalguses. Jättes täielikult tähelepanuta pilved, mis olid minu kohale märkamatult kogunenud. Üles sundis mind vaatama rahehoog, mis mu seljale krabistas. Hetk oli ja saabus ka õige valgus. Loetud minutite möödudes oli kõik endine.

''Purikate viimane päevitus ''

Foto: Andrei Reinol

Sander Hüdsi

Foto: Erakogu

1.Kuna ja milline oli sinu esimene kokkupuude looduse ja loodusfotograafiaga?
Esimene kokkupuude loodusega on ilmselt juba varajasest lapsepõlvest, kui ma tihti looduses viibisin.
Sain tõelises looduses käia ainult suviti, sest elasin linnale lähedal ja metsadesse jõudmiseks tuli kilomeetrite kaugusele kõndida. Lapsena ei lubatud mul seda muidugi teha. Palju suurem huvi looduse ja fotograafia vastu tekkis, kui kolisime Põlvamaale, väikesesse külasse. Mets algab siin kohe, kui koduuksest välja astuda.
Ühel päeval avastasin veebikeskkonna Looduspilt.ee ja koos sellega ka loodusfotograafia. Esialgu pildistasin vana "seebikarbiga", kuid mõned aastad
hiljem ostsin endale digitaalse peegelkaamera.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Õnneks või kahjuks ei ole mul seoses pildistamisega väga naljakaid juhtumisi olnud. Küll aga olen ma sattunud kütiliinile, kukkunud kümnetesse kopramülgastesse ja soos mitmeid kordi suunataju kaotanud. Aga need on tavalised juhtumid, mis peaksid looduses liikuja jaoks elementaarsed olema.

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Metsas liikudes loodan ma alati kohata loomi ja linde. Võibki öelda, et metsaelukad on minu lemmikteema, aga kuna nende tabamine on väga aeganõudev ja neid kohtab harva, siis tuleb enamus ajast pildistada muud. Mind huvitab kõik, mis loodusega seotud. Huvitavad taimed, putukad ja maastikud ei jää kindlasti pildistamata.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?

Kindlasti teleobjektiiv ja lainurkobjektiiv, kogemused on näidanud, et ka mobiiltelefon on väga vajalik.

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Kõige paremad on tingimused siis, kui sünnivad head pildid. Tähtsaimad on kindlasti valgus ja pildistatav objekt. Koht ja aastaaeg polegi nii olulised.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Kaks võimsate sarvepaaridega põdrapulli võitlemas loojanguvalguses. Magus päikesevalgus paitab põtrade sarvi ja põtrade hingeaur on jäiselt karge.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Ma olen oma elu jooksul looduse kohta nii palju põnevat avastanud, et üht põnevaimat on võimatu välja tuua.

Pildipärlid

Pärlipüüdjate jaoks on pärlid midagi erakordset - pisikesed imed karbi sees, kuid mitte iga karbi sees. Mina pole pärlit selle kõige levinumas tähenduses kunagi otsinud ega leidnud, seepärast on pärlid minu jaoks veelgi suuremad imed.



"Üle päikese" - Sven Začek, 1. november 2005. Canon EOS 20D + Canon 300mm F4 + Sigma 1,4x konverter. Manfrotto 055 statiiv.

Fotograafiliselt otsin ma pärleid igast päevast, kuid nagu öeldud on pärlid pisikesed imed, mis ei peida end igas päevas. Pärlipäevad on erakordsed - kui loodus oma tavapärasest ilust kõrgemale küünib. Samamoodi on ka inimestega, kes millegi nimel pingutavad - ühel päeval kannab see pingutus vilja. Mitte et loodus pingutaks mingi visuaalse eesmärgi nimel, mis tegelikult eksisteerib ainult minu peas, vaid lihtsalt erinevate asjaolude kokkulangemisel võib juhtuda midagi tavalisest ilusamat. Siis tekibki võimalus luua fotograafilises mõttes pärl, mis erineb teistest sarnastest jäädvustustest.



"Udus" - Margus Muts. Mai 2007.

Mõistet "pärl", kui suurepärase pildi sünonüümi, hakkasid oma aruteludes kasutama kaks Lõuna-Eesti fotograafi - Margus Muts ja Sven Začek. Praeguseks on see sõna meie mõttevahetustes piltide teemal kasutuses olnud juba üle kahe aasta.

Millest pärl koosneb? Ka see on olnud meie juttudes olulisel kohal, sest igat pilti saab ju peaaegu alati kuidagimoodi paremaks muuta. Võtame näiteks kasvõi artikli avafoto, mis minu arvates on täiuslik. Ma ei muudaks sellel midagi. Aga kui metskitse asemel hüppaks üle päikese hunt? Või hoopis metskits ja hunt koos, hundil hambad irevil ja valmis kitse tagumikku haarama? Kõik see oleks siluetina äärmiselt graafiliselt jäädvustatud? Ühesõnaga alati saab pilti kuidagi muuta ja täiustada, mille tagajärjel jäädvustus veelgi suurepärasemaks saab. Niisiis pole pärl ülim foto, vaid foto, mis on ületanud teatud künnise. Mis on niisuguse künnise ületamise eelduseks?



"Kullast jõgi" - Sven Začek. 7. oktoober 2008. Nikon D3 + Nikkor 70-200mm. Lennukist.

Kõige tähtsam aines pärli retseptis on meeleolu ja emotsioon. Raske on siia midagi lisada, sest kõik järgnevad koostisosad tegelikult loovadki meeleolu ja emotsiooni. Teiseks määrajaks võib nimetada ilma - siia alla käib valgus, aastaaeg, pilved, värvid ja kontrastid ning kindlasti ka loodusnähtused, mida esineb väga harva. Alles kolmandana tuleb mainida pildi tehnilist ülesehitust ja kadreeringut, kuid kolmas koht on siiski auhinnaline ja väga tähtis ning selle osakaalu pärli vormistamisel ei tohi alahinnata, sest kindlasti peab pärl olema tasakaalus, ilma selleta ei saa nautida pildil aset leidvat imet.



"Loojang" - Margus Muts. November 2006.

Minu nappide pildistamisaastate jooksul on mul olnud õnne olla tunnistajaks mitmetele loodushetkedele, mida võib nimetada pärliks äsja defineeritud tähenduses. Mõned neist on mul õnnestunud ka fotoaparaadiga kinni püüda ja igaveseks endaga kaasa võtta. Paljud teemad, mis on õnnestnud pärliteks vormistada kipuvad korduma - jäälinnud, händkakud, sarvikpütid - sellepärast, et pärlid vajavad süvenemist ja pühendumist. Neid pole igas karbis ja igas päevas.



"Värviline jää" - Sven Začek. 16. jaanuar 2009. Nikon D3 + Nikkor 24-70mm. Lee kiilfilter, Gitzo statiiv.


Pärlikomisjon

Iga fotograafi jaoks on tema enese piltides suurem emotsioon, kui vaataja seda näha suudab. Põhjus on lihtne – fotograaf omab rohkem informatsiooni. Tema teab, kui palju tal tuli pildi nimel vaeva näha, higistada ja närveerida. Vaataja seda ei tea.

Pärl peab ületama aga teatud künnise ka kellegi teise, kui ainult fotograafi enese jaoks. Seetõttu saigi eelmise aasta detsembris asutatud Pärlikomisjon, mis tegeleb pärlite kinnitamisega. Pärlikomisjoni kuuluvad needsamad kaks meest – Muts ja Začek. Selleks, et mõni loodusfoto saaks pärli staatusesse vajab ta mõlema komisjoniliikme jaatavat häält. Praeguseks on toimunud kaks pärlikomisjoni koosolekut, mille tulemusena on saanud 87 pilti pärli tiitli omanikeks.



"Võitlus" - Margus Muts. Aprill 2008.

Eks see ole selline suurte poiste „liivakastimäng“, kuid me mõlemad arvame, et fotograafilisel arenguteel on piltide vaatamine sama tähtsal kohal, kui nende tegeminegi. Praegusel kiirel digiajal jääb tihti pildianalüüsiks väga vähe aega – tulevad peale ühe uued ja uued ülesvõtted. Siis võib juhtuda, et ei suudeta olukordi maksimaalselt ära kasutada. Pärlikomisjonid on nagu pühad ettevõtmised, mille käigus võetakse aeg maha ning analüüsitakse tehtut ja juureldakse tulevikuvõimaluste üle.